Author: Hannes Küün

Vaidluse keskmes oli Tartu linna üldplaneering, millega kavandati avalik matkarada Emajõe kaldale läbi viie eraomandis oleva kinnistu. Kinnistuomanikud (kaebajad) vaidlustasid üldplaneeringu otsuse, leides, et see rikub ülemääraselt nende omandiõigust, privaatsust ja kodu puutumatust.

Kinnistuomanike peamised argumendid:

Omandiõiguse ja privaatsuse rikkumine. Kaebajad leidsid, et matkaraja rajamine nende elamute ja saunade lähedale on intensiivne sekkumine nende eraellu. Matkajatega kaasnevad probleemid, nagu prügi, lärm, eramaale tungimine, tuleoht ja vargused.

Matkarada ei ole kallasrada. Seadusega tagatud õigus liikuda veekoguäärsel kallasrajal ei anna linnale õigust rajada sinna püsivat taristut (sillad, laudteed), mis on omane matkarajale ja suurendab oluliselt inimeste liikumist.

Puudulik kaalutlus ja ebavõrdne kohtlemine. Omanike arvates ei kaalunud linn piisavalt nende huve võrreldes avaliku huviga. Samuti tõid kaebajad esile, et lähedalasuva teise asumi kinnistutele sarnast matkarada ei planeeritud, mis on nende ebavõrdne kohtlemine.

Näiline kaasamine. Kaebajad tundsid, et nende ärakuulamine planeerimismenetluses oli formaalne ning nende argumente ja pakutud alternatiivseid lahendusi (nt raja suunamine ümber nende kinnistute) ei võetud sisuliselt arvesse.

Tartu linn vaidles kaebajatele vastu ja tugines alljärgnevale:

Avalik huvi. Emajõe kalda avamine avalikuks kasutamiseks ja katkematu terviseraja loomine on kaalukas avalik huvi, mis tagab linlastele puhkevõimalused. Matkarada ei paikne kaebajate elamute lähedal ja sellega ei kaasne olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus pole piiramatu. Avalikes huvides on Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada piirkonna elanikele võimalused vabaõhupuhkuseks.

Üldplaneeringu olemus. Üldplaneering on kõrge üldistusastmega dokument, mis iseenesest veel omanike õigusi ei riku. Matkaraja tegelik rajamine eeldab eraldi kokkuleppeid maaomanikega või tasulise sundvalduse seadmise menetlust, mida kaebajad saavad omakorda vaidlustada.

Kohtuvaidlus läbis kõik kolm kohtuastet. Lõpptulemusena jättis Riigikohus kinnistuomanike kaebuse rahuldamata ja linna otsus matkaraja planeerimiseks jäi kehtima. Riigikohus leidis, et Tartu linna otsus oli seaduslik, huvide kaalumine korrektne ning kinnistuomanike omandiõiguse piirang oli avaliku huvi tõttu põhjendatud ja proportsionaalne ning põhjendas seda alljärgnevalt:

Üldplaneering riivab omandiõigust. Riigikohus asus seisukohale, et üldplaneering on õiguslikult siduv dokument ja sellega matkaraja asukoha määramine riivab juba iseenesest omanike omandiõigust. See loob õigusliku aluse tulevikus kinnistute omanike õigusi piirata.

Sundvalduse seadmise võimalus. Riigikohus lükkas ümber seisukoha, et matkarada saab rajada vaid omanikega kokkuleppel. Üldplaneering, mis defineerib matkaraja ülekaaluka avaliku huviga objektina, annab linnale õiguse vajadusel algatada sundvalduse seadmise menetlus, kui kokkulepet maaomanikega ei saavutata.

Riive on siiski proportsionaalne ja õigustatud. Kuigi omandiõiguse riive eksisteerib, hindas Riigikohus selle intensiivsust madalaks, muu hulgas kuna (i) matkarada kulgeb juba olemasoleval kallasrajal, kus liikumine on niigi lubatud; (ii) rada paikneb hoonetest piisavalt kaugel (elamutest 45–200 m, saunast 15–20 m); (iii) kaebajate hirmud matkajate õigusrikkumiste ees ei ole piisavalt põhjendatud, et matkaraja rajamisest loobuda, ja (iv) avalik huvi saada katkematu ligipääs Emajõe kaldale kaalub üles omanike erahuvid.

Kohtuvaidluse keskmes oli pankrotihalduri nõue ettevõtte endise juhatuse liikme ja ainuosaniku vastu. Haldur nõudis neilt solidaarselt kahju hüvitamist, mis tekkis 2013. aastal tehtud tehinguga.

Hageja (pankrotihaldur) väitis, et ettevõtte juhatuse liige rikkus tahtlikult oma kohustusi, kuna kahjustas teadlikult ettevõtte vara, andes väärtusliku õiguse ära tasuta. Ainuosanik tegutses aga heausksuse põhimõtte vastaselt, võttes tasuta vara vastu. Hageja leidis, et kuna tegu oli tahtliku rikkumisega, kehtib nõudele kümneaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 kohaselt. Ning alternatiivselt, kui kohaldub lepinguväline vastutus, hakkab nõue aeguma alates kahjust teadasaamisest TsÜS § 150 lg 1 kohaselt.

Kostjad (juhatuse liige ja ainuosanik) vaidlesid vastu, et kahju ei tekkinud. Nende hinnangul ei olnud tehing tasuta, ja varade müügihind tasaarvestati kohustusega. Lisaks olid kostjad seisukohal, et nõuded on igal juhul aegunud, kuna aegumistähtajad on möödunud ja tegu ei olnud tahtliku rikkumisega.

Alamastme kohtud (Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus) rahuldasid hagi. Mõlemad kohtud leidsid, et tehing oli sisuliselt tasuta ja tekitas kostjale kahju. Kohtute oluline seisukoht oli, et nõuded ei ole aegunud, kuna aegumistähtaja algust tuleks lugeda hetkest, mil pankrotihaldur kahjust teada sai, mitte tehingu tegemise hetkest. See tagab võlausaldajate huvide kaitse olukorras, kus ettevõtte juhtkond ise on kahju tekitamisega seotud.

Riigikohus aga tühistas alamastme kohtute otsused ja jättis hagi rahuldamata, leides, et nõuded mõlema kostja vastu on aegunud. Riigikohtu peamised põhjendused olid järgmised.

Juhatuse liikme vastutus. Nõudel juhatuse liikme vastu on seaduse järgi viieaastane aegumistähtaeg, mis algab rikkumise hetkest (antud juhul 2013. aastal). Seega oli 2022. aastal esitatud hagi hilinenud. Erandlikku kümneaastast aegumistähtaega ei saanud kohaldada, sest tehingust oli teadlik ja sellega nõus äriühingu ainuosanik. Riigikohtu üldkogu on ka varasemalt selgitanud, et äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. Kui osaühingul ei ole nõukogu, on juhatuse kontrollimine osanike pädevuses. Kuna ainuosanik oli juhatuse liikme esindusel tehtud tehingust teadlik, ei saa huvide konfliktile tuginedes kohaldada juhatuse liikme vastu esitatud nõudele kümneaastast aegumistähtaega. Seega ei kohaldu praegusel juhul TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

Osaniku vastutus. Nõudel osaniku vastu kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 alusel, mis samuti algas tehingu tegemisest 2013. aastal. Riigikohus selgitas, et tehingust tuleneva nõude aegumine algab TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks siis, kui õigustatud isikul tekib õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai. Ehk, Riigikohus lükkas tagasi alamastme kohtute seisukoha, et nõude aegumine algab pankrotihalduri teadasaamisest, kuna konkreetsete nõuete puhul tuleb aegumist arvutada rikkumise toimepanemise hetkest.

Lisaks selgitas Riigikohus, et aegumine iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Aegumise regulatsiooni eesmärk on saavutada õigusrahu, mistõttu peavad tsiviilkäibes osalejad arvestama sellega, et nõuded ühel hetkel aeguvad ja neid ei saa kostja aegumise vastuväite korral enam maksma panna. Samuti ei muuda aegumise regulatsiooni kohaldamist hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui äriühing on ühe isiku kontrolli all ja aegumistähtaja kestel juhatuse liikme vastu nõuet ei esitata.

Uue tarbijakaitseseadusega ajakohastatakse tarbijakaitseseaduse norme, mille eesmärk on vähendada paberist ostutšekkide ja arvete hulka, soodustades keskkonnasäästlikke digitaalseid lahendusi. Uuendustega antakse kauplejatele suurem vabadus edastada dokumente elektrooniliselt, näiteks mobiilirakenduse või lühisõnumi kaudu. Samas tagatakse tarbijatele, eriti eakatele, endiselt õigus soovi korral saada dokumente paberkandjal.

Muudatuste peamine eesmärk on vähendada kauplejate keskkonnajalajälge ja halduskulusid ning muuta dokumentide haldamine tarbijate jaoks mugavamaks ja kiiremaks.

Ostukviitungite peamised muudatused:

• Paberkviitungi saab alati soovi korral: tarbija saab paberist ostukviitungi alati, kui ta seda ostuhetkel kauplejalt küsib.
• Sularahaostul ostukviitung vaikimisi paberil: kui klient maksab sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks ostuinfot digitaalselt salvestada, tuleb talle anda paberkviitung automaatselt.
• Õigus dokumendile ka tagantjärele: kui tarbija ei saanud ostuhetkel kviitungit üheski vormis (paberil, e-postile, rakendusse), on kaupleja kohustatud selle tarbija nõudmisel väljastama selle perioodi jooksul, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

Paberarvete peamised muudatused:

• Vähem dubleerimist: kui tarbija on kauplejale andnud oma e-posti aadressi või telefoninumbri, ei pea kaupleja enam automaatselt saatma dubleerivat paberarvet.
• Kauplejale nähakse ette võimalus saata arveteavitusi ka SMS-i teel. Kehtivas seaduses selline võimalus puudub, kuid see on paljude kauplejate seas laialt levinud praktika (täna tehakse SMS-teavitusi n-ö dubleerivalt, sest seadus ei võimalda üksnes lühisõnumi kaudu arveteavitusi teha).
• Kauplejale antakse võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui tarbija soovib saada arvet mitmesse kanalisse korraga (näiteks nii e-posti kui ka postiaadressile). Erandiks jääb e-arve ehk olukorras, kus tarbija soovib arvet saada nii e-arvena kui ka posti teel, ei ole kauplejal õigus küsida postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest, et vanematel inimestel oleks samuti võimalik arve sisuga tutvuda – paljud vanemaealised on vormistanud pangas e-arve, aga neil puudub digivõimekus arve sisuga tutvuda.

Uus seadus jõustus 1. septembril 2025.