Author: Tark

Saabub majandusaasta aruannete esitamise tähtaeg

Juriidilised isikud, kelle majandusaasta lõppes 31.12.2023, peavad esitama majandusaasta aruande 30. juuniks. Sel aastal langeb tähtaeg pühapäevale, millest tulenevalt loetakse tähtaegselt esitatuks ka 1. juulil esitatud aruanded. Majandusaasta aruande esitamise kohustus on ka sel juhul, kui reaalset majandustegevust ei ole toimunud.

Majandusaasta aruannet saab esitada registrile elektrooniliselt e-äriregistri portaali või notari vahendusel. Majandusaasta aruande esitamisel on soovituslik ka üle kontrollida, kas juhatuse liikmete volitused kehtivad ja kas tegelike kasusaajate andmed on õiged.

Eelmise aasta veebruaris jõustunud äriregistri seadus annab registripidajale senisest lihtsamad võimalused teha järelevalvet ning selgitada välja, kas ettevõtjad täidavad aruandluskohustust tähtaegselt või mitte. Aruandluskohustuse mittetäitmisel saab kiiremini trahvida ja registrist kustutada.

Kohustuse õigeaegselt täitmata jätmisel võib registripidaja alustada aruandluskohustuse täitmiseks juriidilise isiku kustutamist või trahvimist. Kiirkorras kustutatakse registrist need juriidilised isikud, kellel pole registrist nähtavat vara, pooleli olevaid menetlusi ega maksuvõlgu. Osaühingu registrist kustutamist võib ka ise taotleda, kui osaühing ei ole tegevust alustanud ning seda kinnitavad kõik juhatuse liikmed ja kõik osanikud.

Riigikohus selgitas kaasomanike õigusi ja kohustusi ruumide nõuetekohase sisekliima tagamisel

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas oma käesoleva aasta 8. mai kohtulahendis nr 2-19-1488 kaasomanike vastastikuseid õigusi ja kohustusi nende ainukasutuses olevates ruumides nõuetekohase sisekliima tagamisel.

Viidatud vaidluses oli avaldaja esitanud Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohustada teist kaasomanikku kui puudutatud isikut hoidma nende kaasomandis oleva kinnisasja oluliseks osaks oleva elamu ainukasutuses olevates ruumides aasta ringi temperatuuri vähemalt 18 °C või alternatiivselt temperatuuri vastavalt kohtu äranägemisele.

Harju Maakohtule esitatud avalduse ja selle täpsustuste kohaselt on avaldaja ja puudutatud isiku kaasomandis kinnisasi, millel asub kahekorruseline hoone (elamu). Kaasomanikud ei ole sõlminud kirjalikku kaasomandi kasutamise kokkulepet. Kaasomanike vahel on välja kujunenud kasutuskord, mille kohaselt kasutab elamu teist korrust avaldaja ning esimest korrust puudutatud isik. Avaldaja elab elamus aasta ringi ning puudutatud isik viibib seal vaid mõned korrad aastas. Kuna puudutatud isik ei küta tema ainukasutuses olevaid ruume, siis on avaldaja kasutuses olev elamu teine korrus kütmisperioodil pidevalt külm. Külm põrand halvendab avaldaja elukvaliteeti ja häirib tavapärast elu. Kestvad ja suured kõrvalekalded optimaalsest sisetemperatuurist kahjustavad avaldaja tervist. Puudutatud isiku kasutuses olevate ruumide kütmata jätmine suurendab avaldaja küttekulusid, kuna korruste sisetemperatuuri erinevuse tõttu tekib avaldaja kasutuses olevates ruumides soojakadu. Kütmata jätmisest tuleneb oht tervele elamule: suur temperatuuri erinevus hoone erinevates osades võib kahjustada selle konstruktsioone (sh võivad veetorud külmuda) ning põhjustada niiskust, millest tekib hallitus.

Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Puudutatud isik selgitas, et on elamus viibides ruume kütnud. Puudutatud isik elas ka kunagi kaasomandi osa omandamise järel elamus, kuid ilmade külmenedes selgus, et hoone soojapidamatus ei võimalda isegi pidevalt küttes elamiseks sobivaid tingimusi saavutada. Osa esimese korruse ruumidest ei ole üldse köetavad. Kuna puudutatud isiku kasutuses olevaid ruume ei ole võimalik temperatuurini 18 °C kütta, siis ei ole võimalik puudutatud isikut selleks kohustada. Soojapidavuse saavutamiseks tuleks hoone renoveerida, sest praeguses seisukorras ei pea selle esimese korruse välisseinad ja põrand soojust. Avaldaja ei ole aga hoone renoveerimisest huvitatud ning rikub sellega oma kohustusi kaasomanikuna.

Harju Maakohus rahuldas 31. juuli 2020. a määrusega avalduse osaliselt. Maakohus kohustas puudutatud isikut hoidma elamu ruumides, mis on tähistatud määruse lisaks oleval asendiplaanil, aasta ringi temperatuuri vähemalt 16,5 °C tasemel.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2023. a määrusega maakohtu määruse ning tegi uue määruse, millega jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes avaldaja kanda. Ringkonnakohus märkis oma lahendis, et määruskaebemenetluses keeldus kohus ekspertiisi korraldamisest, sest avaldaja ei tasunud ekspertiisitasu ettemakset. Pärast ekspertiisi korraldamata jätmist avaldaja muid tõendeid vaidlusaluse elamu kütmata jätmise tagajärgede kohta ei esitanud. Ringkonnakohus leidis, et üldtuntuks ei saa pidada asjaolu, et hoone kütmata jätmine kahjustab alati selle torustikku. Torustiku paiknemine võib olla ehitistes tehniliselt väga varieeruv. Eesti kliimas on arvukalt suvilaid, mida talvel ei köeta ja seda ei peeta nendele hoonetele kahjulikuks.

Riigikohus tühistas viidatud tsiviilasjas ringkonnakohtu määruse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohus selgitas oma otsuses täiendavalt, et mil viisil ja määral tuleks kaasomandi esemeks olevat asja korras hoida, on ühise asja kasutamist puuduvata küsimusena kaasomanike otsustuspädevuses (AÕS § 72 lg 1). Juhul, kui kaasomanikud ei jõua asja korrashoidmises kokkuleppele või kui ei ole võimalik teha kaasomanike enamuse otsust asja korrashoidmise kohta või kui asja korrashoidmine on küll reguleeritud, aga kaasomanik leiab, et tema õigusi on sellega rikutud, võib kaasomanik AÕS § 72 lg-te 1 ja 5 alusel nõuda asja korrashoidmist puudutava küsimuse kindlaksmääramist või muutmist.

Eelkirjeldatust erinev olukord on aga siis, kui kaasomandis oleva elamu kasutuskorra järgi on kaasomanikel osa kaasomandi hulka kuuluvate ruumide ainukasutusõigus. Sel juhul võivad kaasomanikud ainukasutuses olevate ruumide kasutamise piirangutes küll kokku leppida, kuid nad ei saa piirangute üle otsustada AÕS § 72 lg 1 järgi häälteenamusega. Üldjuhul võib kaasomanik tema ainukasutuses olevaid ruume kasutada oma äranägemise järgi.

Kaasomaniku õigus kasutada tema ainukasutuses olevaid ruume oma äranägemise järgi ei ole aga piiramatu. Eelkõige ei tohi kaasomaniku tegevus tema ainukasutuses olevates ruumides rikkuda teiste kaasomanike õigusi (AÕS § 72 lg 5). Kaasomanikul lasuvat teiste kaasomanike kahjustamisest hoidumise kohustust ainukasutuses olevate ruumide kasutamisel saab ainukasutusse antud elamuosadega kaasomandi puhul sisustada analoogselt kohustusega, mis on korteriomanikul eriomandi kasutamisel (KrtS § 31 lg 1 p 1). See tähendab, et kaasomanik on muu hulgas kohustatud hoidma tema ainukasutuses olevaid ruume korras selliselt, et nende seisukorrast tulenev toime teistele kaasomanikele ei ületaks tavakasutusest tekkivaid mõjusid (ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustus). Sarnaselt eriomandi korrashoidmisega hõlmab ka ainukasutuses olevate ruumide korrashoidmine neis vajaliku sisekliima hoidmise kohustust (analoogselt KrtS § 31 lg-ga 2).

Iga korteriomanik on KrtS § 31 lg 2 kohaselt eriomandi eseme korrashoidmisel muu hulgas kohustatud hoidma selle piires sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagab kaasomandi eseme säilimise ning teiste eriomandite esemete kasutamise nende otstarbe kohaselt ja ilma ülemääraste kulutusteta. Riigikohus leidis, et olukorras, kus kaasomandis olevat elamut kasutatakse (vähemalt osaliselt) alaliseks elamiseks, on kaasomanikel õigustatud huvi (AÕS § 72 lg 5), et iga kaasomanik hoiaks tema ainukasutuses olevates ruumides sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagaks kaasomandi eseme säilimise ning teiste kaasomanike ainukasutuses olevate ruumide kasutamise vastavalt nende otstarbele ilma ülemääraste kulutusteta. Eluruumides peab olema tagatud inimesele ohutu ja tervislik elukeskkond ning seal peab olema võimalik ööpäev läbi viibida.

Kui kaasomanik rikub temal lasuvat ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustust, saavad teised kaasomanikud nõuda rikkuvalt kaasomanikult rikkumise lõpetamist või sellest hoidumist AÕS § 72 lg 5 järgi. Sellisel juhul peab olema tõendatud õiguste rikkumine ja selle kordumise oht või oht, et rikkumine võib tulevikus toimuda. Sellise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab üldjuhul tõendama rikkumise lõpetamist nõudev kaasomanik.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on siiski võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist.

Kohustust rikkunud ja selle lõpetamist nõudva kaasomaniku tõendamiskoormus tuleb jagada erinevalt juhul, kui kaasomanikule etteheidetav rikkumine seisneb selles, et ta ei taga kütteperioodil tema ainukasutuses olevates ruumides nõuetekohast sisekliimat. Kuna kaasomanikul pole üldjuhul ligipääsu teise kaasomaniku ainukasutuses olevatele ruumidele, ei pruugi tal olla võimalik tõendada, milline on nendes hoitav sisekliima. Kui rikkumise lõpetamist nõudev kaasomanik tõendab, et teine kaasomanik ei küta kütteperioodil enda ainukasutuses olevaid ruume või ei tee seda regulaarselt, saab eeldada, et viimane rikkus tal lasuvat korrashoiukohustust. Rikkumisele võivad viidata nt see, et ruume kütteperioodil ei kasutata, või ruumide külmad piirdekonstruktsioonid.

Ruumides kindlaks määratud tasemel temperatuuri hoidmise kohustuse osas selgitas Riigikohus, et kui kaasomandis oleva elamu kasutuskorra järgi on kaasomanikel osa kaasomandi hulka kuuluvate ruumide ainukasutusõigus, saab kaasomanikul lasuva AÕS § 72 lg-st 5 tuleneva kohustuse suhtes ainukasutusse määratud hooneosadega kaasomandi puhul analoogia korras kohaldada KrtS § 31 lg-t 2 – viidatud sätte loomise eelnõu seletuskirjas on nenditud, et seadusega ei ole võimalik kehtestada kindlat miinimumtemperatuuri ja maksimaalset õhuniiskust, mis kõigis korterites peab olema. Iga juhtum on erinev ning konkreetsed nõuded sisekliimale sõltuvad nii hoonete eripäradest kui ka inimeste eelistustest.

Riigikohus leidis, et KrtS § 31 lg 2 mõttest ei tulene, et iga selle kohustuse rikkumisest kerkinud vaidluse lahendamisel saab korrashoiukohustuse nõuetekohase täitmise tingimusi tõendada vaid eksperdi arvamusega. Riigikohus asus seisukohale, et elamu kaasomaniku ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustuse täitmise (sisekliima tagamise) tingimuste määramisel saab kohus arvesse võtta ka muid asjakohaseid tõendeid ning kohtul on korrashoiukohustuse täitmise tingimuste kindlaksmääramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades kõigi oluliste asjaoludega.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda siin: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=2-19-1488/79

Jõustusid ülemaailmse miinimummaksu regulatsioonid tulumaksuseaduses

Alates 12. maist 2024 jõustusid § 54¹⁰ ja § 54¹¹ Eesti tulumaksuseaduses, mille sisuks on ülemaailmse miinimummaksuga seotud kohustused, millega tekib Eestis asuvale lõplikule emaühingule kohustus määrata miinimummaksu deklaratsiooni esitav kontserni üksus riigis, mis kohaldab miinimummaksu. 

Ülemaailmse miinimummaksuga seotud reegleid kohaldatakse Eestis asuva lõpliku emaüksusega hargmaisesse kontserni kuuluvate üksuste suhtes, mis asuvad Eestis ja mille kogutulu on lõpliku emaüksuse konsolideeritud finantsaruannetes vähemalt kahel kontrollitavale majandusaastale vahetult eelnenud neljast järjestikusest majandusaastast vähemalt 750 000 000 eurot.

Jõustunud muudatustega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu nõukogu direktiiv 2022/2523, mille eesmärgiks on tagada hargmaise kontserni minimaalne maksustamise tase sõltumata sellest, millises riigis hargmaine kontsern kasumit teenib.

Direktiivi kohaselt ei ole riigid, kus on vähem kui 12 hargmaise kontserni lõplikku emaühingut, kohustatud miinimummaksu kohaldama ega kogu direktiivi üle võtma kuni aastani 2030. Eesti ei võta kogu direktiivi teksti üle, vaid kehtestab Eestis asuvatele hargmaise kontserni üksustele teabe edastamise kohustuse.

Kuivõrd Eestis makstakse ettevõtte tulumaksu üksnes kasumi jaotamisel ja kui ettevõte otsustab seda mitte teha, siis tekib miinimummaksu kohaldavatel riikidel õigus läbi emaettevõtte maksustada nende Eesti tütarühingute kasumit. Eesti taotles ELilt meie maksusüsteemi eripäradele viidates maksukohustuse edasilükkamist, seega on kontsernil valik, kas seda kasutada või arvestada miinimummaksu ka Eestis teenitud kasumilt. Lisaks võimaldab muudatus kasutada tegeliku majandustegevuse erandit, mille abil saab maksukohustust vähendada.

Jõustunud tulumaksuseaduse miinimummaksu sätetega on võimalik tutvuda siin: https://www.riigiteataja.ee/akt/102052024013?leiaKehtiv#para54b10

 

Allar Aru

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta juunikuu väljaandes Õigusuudised

Ukraina toetamise tulumaksuvabastus jätkub

Jõustusid tulumaksuseaduse muudatused, millega taastati Ukraina heaks annetamise tulumaksuvabastus juriidilistele isikutele.

Kuni 27. aprillini 2024 kehtinud korra järgi tuli ettevõtetel Ukraina toetamiseks tehtud annetustelt alates 1. jaanuarist 2024 maksta tulumaksu, sest lõppes kuni 2023. aasta 31. jaanuarini kehtinud tulumaksuvabastus. Riigikogu alustas tulumaksuvabastuse pikendamise protsessi juba rohkem kui kuus kuud tagasi ning viimaks on jõutud uue korra kehtestamiseni.

Seadusemuudatuste järgi ei maksa ettevõtted seaduses loetletud juriidilistele isikutele tehtud annetustelt tulumaksu kuni 31. detsembrini 2025 ning tulumaksuvabastust rakendatakse ka tagasiulatuvalt. See tähendab, et käesoleva aasta esimese nelja kuu sees tehtud annetustele kehtib samuti tulumaksuvabastus.

Siiski peab tähelepanu pöörama sellele, et tulumaksuvabastus kehtib annetuste suhtes, mis on tehtud seaduses nimetatud seitsmele organisatsioonile – MTÜ Eesti Pagulasabi, MTÜ Mondo, Ukraina Kultuurikeskus, Riigikaitse Edendamise Sihtasutus, Eesti Punane Rist, Päästeliit, Rotary Klubi Tallinn Vanalinn. Viimasena nimetatu kaudu ja Ragnar Sassi juhitava help99.co platvormi vahendusel toimus aprillis Eesti iduettevõtte Woola korraldatud heategevuslik teatejooks „Estonian Mafia runs for Ukraine“, kogumaks raha Ukraina sõjaväele meditsiiniliste evakuatsiooniautode soetamiseks, mis oma kogemusele tuginedes leidis toetust kindlasti mitmete ettevõtete poolt nii Eesti idufirmade kui ka õigusnõustajate seast.

Seadusandja hinnangul on Ukraina toetuseks kehtestatud tulumaksuvabade annetuste ja kingituste tegemise erisus töötanud edukalt. Sõjategevus Ukrainas ei ole lõppenud ja Ukraina vajab jätkuvalt toetajate abi. Seetõttu on vajalik pikendada ajutist erisust. Muudatus annab ettevõtjatele selge sõnumi, et Ukrainale annetuste tegemise jätkamine on oluline ja vajalik. Tulumaksuseaduse § 61 lõikes 66 sätestatud ühingute loetelu võimaldab Maksu- ja Tolliametil ilma töökoormuse olulise suurenemiseta kontrollida tehtud annetuste sihtotstarbelist kasutamist. Seadusandja kustutas ühes muudatustega abiorganisatsioonide hulgast MTÜ Slava Ukraini, mis ei täitnud informeerimiskohustust ega esitanud kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõpust Maksu- ja Tolliametile oma majandusaasta aruannet.

Seadusmuudatused jõustusid 27. aprillil 2024. Seadusemuudatuste ja nende seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigiteataja ja Riigikogu veebilehtedel.

Kus võib sõidukit parkida?

Riigikohus selgitas kohtuasja nr 4-23-3152 kohta tehtud 24. aprilli 2024. aasta kohtuotsuses, et sõiduki parkimine on lubatud igal pool, kus see ei ole liiklusseaduse või liikluseeskirjaga keelatud, ning et sõnad eemal ja kõrval pole samatähenduslikud mõisted.

Kohtuotsuse asjaolude kohaselt parkis isik Pärnus parklasse sissesõidu tee ääres. Pärnu Linnavalitsus karistas isikut liiklusseaduse (LS) järgi 20 euro suuruse rahatrahviga. Viidatud sätte järgi määratakse isikule karistus sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes.

Isiku kaitsja vaidlustas Pärnu Linnavalitsuse otsuse ning taotles väärteomenetluse lõpetamist, sest isiku teos puuduvad väärteo tunnused.

Vaidlus seisnes küsimuses, kus on LS järgi lubatud sõidukiga parkida ning kas isik parkis teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval LS § 21 lg 4 p 4 tähenduses või nendest eemal. Pärnu Linnavalitsus ja Pärnu Maakohus olid seisukohal, et isik parkis teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. Isik ja tema kaitsja olid seisukohal, et isik parkis teekattele märgitud parkimiskohtadest eemal.

Riigikohus kordas enda varasemat seisukohta, et parkimine on lubatud igal pool, kus see ei ole liiklusseaduse või liikluseeskirjaga keelatud. Riigikohus selgitas, et kehtiv LS näeb ette kohad, kus parkida ei tohi. Sellisteks säteteks on näiteks LS § 20 lg 1 ja lg 8, samuti LS § 21 lg 1 ja 4. Seega lähtub LS loogikast, et parkida tohib igal pool, kus see ei ole liiklusseadusega keelatud.

Ühtlasi nõustus Riigikohus isiku ja tema kaitsja seisukohaga, et isik parkis teekattele märgitud parkimiskohtadest eemal. Riigikohus märkis, et karistusõiguses ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda ja karistusõigusnormi sisu tuleb tõlgendada grammatiliselt. Tuginedes Eesti Keele Instituudi ühendsõnastikule järeldas kohus, et LS § 21 lg 4 p 4 kohaselt on keelatud parkida vahetult teekattele märgitud parkimiskohtade kõrval. Kuivõrd isik parkis parklasse sissesõidu tee ääres, siis ei pandud toime keelatud kohas parkimise väärtegu. Seetõttu tühistas Riigikohus maakohtu otsuse ja lõpetas isiku suhtes väärteomenetluse ning mõistis riigilt isiku kasuks välja ligemale 2000 eurot.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.

Tööõiguse võimalikud arengud

Tulenevalt Euroopa Kohtu otsustest ja plaanitavast Euroopa Liidu direktiivist tuleb Eestil üle vaadata ja vajadusel muuta töötaja puhkuse aegumise korda ning kehtestada vajalikud meetmed praktikantide kaitsmiseks.

Puhkuste aegumine

Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) järgi aegub 2024. aasta põhipuhkus 2026. aasta 1. jaanuaril. Plaanitava seadusuuenduse kohaselt sätestataks TLS-is põhimõte, et põhipuhkuse nõue ei aeguks selle tähtaja jooksul, kui tööandja ei võimaldanud töötajal puhkust kasutada. Selline muudatus lähtub hiljutisest Euroopa Kohtu otsusest, mille kohaselt on Euroopa Liidu tööaja korralduse direktiiviga vastuolus riiklikud õigusnormid, mille kohaselt töötaja õigus põhipuhkusele aegub seaduses sätestatud aegumisperioodi lõpus, kuigi tööandja ei ole töötajale tegelikult andnud võimalust puhkust kasutada.

Selleks, et töötaja ei viivitaks aegumata jäänud põhipuhkuse kasutamisega ebamõistlikult kaua, sätestatakse, et töötaja peab sellisel juhul puhkuse kasutamist taotlema esimesel võimalusel ning tööandjal on kohustus töötajale puhkust anda. Euroopa Kohtu hinnangul saab tööandja end kaitsta kasutamata tasustatud põhipuhkuse tõttu esitatud hilinenud taotluste eest sellega, et ta järgib tal töötaja suhtes lasuvat kohustust anda teavet aeguvast põhipuhkusest, et töötaja oleks teadlik piiratud ajast, mille jooksul tal on võimalik veel põhipuhkust kasutada, ja kutsuda üles puhkust kasutama.

Täiendavalt plaanitakse TLS-is põhipuhkuse nõude peatumise aluste loetellu lisada ajutise töövõimetuse aeg. Seega pikeneks plaanitava põhjal põhipuhkuse aegumisperiood töötaja ajutise töövõimetuse perioodi võrra. Kehtiva töölepingu seaduse kohaselt peatub põhipuhkuse aegumine üksnes ajaks, kui töötaja kasutab emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust, samuti juhul, kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses.

Näiteks kui töötaja on puhkuse teenimise perioodil kolm kuud töövõimetuslehel, siis nihkub kolme kuu võrra edasi ka tema selle aasta puhkuse aegumistähtaeg ehk 2024. aasta põhipuhkus aeguks 2026. aasta 1. aprillil. See põhimõte pärineb teisest Euroopa Kohtu otsusest, milles kohus leidis, et sarnaselt teistele aegumise peatumiste alustele ei saa töötaja puhkust kasutada, kui ta on ajutiselt töövõimetu, mistõttu on põhjendatud puhkuse aegumise peatumine selleks perioodiks.

Kuivõrd Eestil on kohustus rakendada tööaja korralduse direktiivi ja selle tõlgendusi, siis tuleb TLS regulatsioon viia Euroopa Kohtu praktikaga vastavusse. TLS-i vastavasisulised muudatused plaanitakse jõustada hiljemalt 2025. aasta 1. juulil.

Praktikantide kaitsmine

Euroopa Komisjon on koostanud direktiivi, mille sätted on suunatud praktikantide töötingimuste parandamisele. Praktikantide kaitse lähtub mittediskrimineerimise põhimõttest. Selle kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et praktikante ei kohelda töötingimuste, sealhulgas töötasu osas ebasoodsamalt kui samas ettevõttes töötavaid võrreldavaid tavatöötajaid, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on põhjendatud objektiivsetel põhjustel, nagu erinevad ülesanded, väiksem vastutus, töö intensiivsus või õppe- ja koolituskomponendi osakaal.

Direktiivi kohaselt peaks seadusandja kehtestama ka meetmed olukordade vastu, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana. Tavapärase töösuhte praktikaks maskeerimise tulemusel on töötajal madalam kaitse, sealhulgas töötingimused ja töötasu, kui asjaomasel töötajal oleks õigus Euroopa Liidu või riikliku õiguse, kollektiivlepingute või tavade kohaselt.

Eesti õiguse kohaselt saab ettevõttes või asutuses praktikal olla vaid kahel juhul: 1) kui kool saadab õpilase või üliõpilase omandatava kutse- või erialapraktikale; 2) kui inimene on jäänud töötuks ja Töötukassa pakub tööturuteenusena tööpraktika võimalust. Seega ei ole Eesti õiguses hetkel eraldi lepinguliigina ette nähtud kahepoolset praktikalepingut. Mõistagi sarnaneb praktikaleping enim töölepingule, milles on praktika olemuse tõttu välistatud osa seadusega töötajale laienevaid hüvesid ja kaitseid.

 

Aare Tark

Vanempartner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta maikuu väljaandes Õigusuudised

Käibemaksupettuse-vastane võitlus piiriüleses e-kaubanduses

Maksukorralduse seaduse (MKS) ja käibemaksuseaduse (KMS) jõustunud muudatusega kehtestati makseteenuste pakkujatele kohustus säilitada piirüleste maksete andmed makse saajate lõikes ja edastada iga kvartali kohta need andmed maksuhaldurile, kui maksete koguarv ühe saaja kohta ületab 25 makset kvartalis. Maksuhaldurid edastavad andmed Euroopa Liidu kesksesse elektroonilisse makseteabesüsteemi CESOP.

KMS-i muudatused, mis puudutavad makseteenuste pakkujale kehtestatavat aruandluskohustust, tuleneb nõukogu direktiivist (EL) 2020/284, mille norme kohustuvad kõik liikmesriigid kohaldama alates 1. jaanuarist 2024. Makseteenuse pakkujatelt andmete kogumise põhjuseks on vajadus tõhustada käibemaksupettuste vastast võitlust e-kaubanduses, mis on komplitseeritud müüjate füüsilise kohaloleku puudumise tõttu tarbimisliikmesriikides.

KMS-i uus jõustunud § 36¹ kehtestab makseteenuse pakkujatele kohustuse pidada piiriüleste maksete kohta arvestust ja edastada selliste maksete kohta teavet maksuhaldurile. Makseteenuse pakkuja on kohustatud säilitama ja edastama elektrooniliselt maksuhaldurile iga kvartali kohta kvartalile järgneva kuu lõpuks teabe piiriüleste maksete kohta, kui samale maksesaajale on tehtud rohkem kui 25 piiriülest makset. Rohkem kui 25 piiriülese makse künnis on seatud eesmärgiga hõlmata arvestusse üksnes neid makseid, mis võivad olla seotud majandustegevusega. Sellest johtuvalt, kui sama maksesaajat puudutab 25 piiriülest makset või vähem, siis sellisel juhul teabe edastamise kohustust ei teki. Oluline on teada, et kui piiriüleste maksete arv sama saaja kohta kvartalis rohkem kui 25, siis tuleb edastada teave kõikide selles kvartalis toimunud maksete kohta, mis puudutab sama saajat, mitte üksnes maksete kohta, mis ületavad 25 piiri.

Makseteenuse pakkuja, kellele teabe säilitamise ja maksuhaldurile edastamise kohustust kohaldatakse, on Eestis asutatud ja tegutsev makseasutus ja e-raha asutus, välisriigi makseasutus ja välisriigi e-raha asutuse filiaal Eestis ning muud Eestis makseteenuseid ja e-raha teenuseid pakkuvad isikud, ehk isikud, kellele kohaldatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seadust.

Piiriülesena käsitletakse makset juhul, kui maksja asub ühes liikmesriigis ja makse saaja teises liikmesriigis või ühendusevälises riigis. Kui maksja asub ühendusevälises riigis ja saaja asub liikmesriigis, ei teki makseteenuse pakkujal aruandluskohustust. Selguse mõttes, piiriülese maksega on tegemist juhul, kui makse saaja asub Eestis ja maksja asub teises liikmesriigis või kui maksja asub Eestis, kuid makse saaja asub ühendusevälises riigis.

Täpsemalt saab seadusemuudatuste ja menetlusteabega tutvuda: https://www.riigiteataja.ee/akt/121112023001.

Kõikide korteriomanike kokkuleppel on võimalik kehtestada parkimiskaardi nõude

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 2-22-100795, et vajalik on kõikide korteriomanike kokkulepe, mille alusel saab korteriomaniku õigust parkimisala kasutamiseks seada sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust.

Tsiviilasjas esitas OÜ Europark Estonia nõude kostja vastu 40 euro saamiseks. Hagiavaldusest tulenevalt on OÜ Europark Estonia Tallinnas asuva korteriomanditeks jagatud kinnisasja juurde kuuluva parkimisala operaator, kuhu pargiti parkimisalale sõiduk, mille armatuurlaualt puudus parkimistingimuste kohaselt nõutav parkimiskaart või -luba. Sellest johtuvalt esitas hageja parkimisala operaatorina sõiduki juhile leppetrahvinõude, paigutades trahvikviitungi sõiduki kojamehe vahele.

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt ehk parkimine kinnisajal on kaasomandi eseme otstarbekohane kasutamine, mis oli sõiduki juhi õigus. Seetõttu leidis ka kohus, et puudub alus eeldada, et sõiduki juht tegi kinnisasjale parkides kaudse tahteavalduse OÜ-ga Europark Estonia lepingu sõlmimiseks.

Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe. Riigikohus täpsustas tsiviilasjas, et kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab KrtS § 31 lg 1 p 1, mille kohaselt peavad korteriomanikud kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Igal juhul ei ole tavakasutusega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada. Korteriomanikel on õigus kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel.

Teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks on tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel. Samuti saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd – nt kehtestades parkimiskaartide süsteem parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Viimase tõendamata jätmine ei välista siiski korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks. Selleks, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet. Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine.

Täpsemalt saab viidatud tsiviilasjaga tutvuda: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=2-22-100795/12.

Raielubade keelamiseks esitatavad kaebused ei tohi olla liiga üldised

Riigikohtu halduskolleegium selgitas haldusasja nr 3-22-1389, et keskkonnaühendustel on õigus esitada üks kaebus korraga mitmete raielubade andmise keelamiseks, kuid vaidlusaluste metsade geograafilises ruumis paiknemine tuleb konkreetselt ära tähistada.

Viidatud haldusasjas esitas Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebuse, milles taotles kohtul keelata Keskkonnaametil registreerida metsateatisi, mille puhul ei ole raiete mõju Natura 2000 võrgustiku alale asjakohaselt hinnatud.

Riigikohus selgitas, et metsateatise registreerimine on haldusakt, mis reguleerib üksikjuhtumit. Samas ei välista see asjaolu ühes kaebuses korraga mitme metsateatise vaidlustamise. Siiski tõdes kohus, et kuigi keelamiskaebuse puhul ei ole tarvis presenteerida näiteks haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse ehk põhiliste eluliste asjaolude kogumi, mille kohta nõue esitatakse. Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuste loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. Metsade täpne tähistamine on hädavajalik selleks, et kohtuasjas oleks selgelt piiritletud vaidluse ese.

Ühtlasi märkis Riigikohus, et keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Kohtu hinnangul on ressursse säästvam algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et edaspidi järgitakse kohtu seisukohti.

Täpsemalt saab viidatud haldusasjaga tutvuda: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-22-1389/64.

 

Tanel Küün

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta märtsikuu väljaandes Õigusuudised