Author: Tark

Kinnisasjale ligipääsu määramine üle naabrimehe kinnistu

Riigikohus kinnistas varasemaid seisukohti ja sisustas täiendavaid põhimõtteid olukorraks, kus isik soovib oma kinnisasjale saada ligipääsu avalikult kasutatavalt teelt üle naaberkinnistu, mis temale endale ei kuulu.

Kohus kordas varasemalt juurdunud lähenemist, et seaduse järgi on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks

• juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine,
• taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja
• juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega.

Samaaegselt näeb seadus ette eesmärgi säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. See tähendab, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus.

Arvestada seejuures tuleb, et juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanikul tekib õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele.

Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, tugineb väitele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, tuleb välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatistest vaba ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe).

Kui peaks selguma, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb, tuleb juurdepääsutasu määrata selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele, juhindudes järgnevast valemist:

juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär.

Diskontomäärana tuleb kasutada võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev.

Kui juurdepääsutasu määratakse kindlaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist arvesse võttes, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiu kulude ja maamaksu eest.

Seaduse järgi mõistetakse koormatava kinnisasja omanikule määratav juurdepääsutasu avaldajalt juurdepääsuga koormatud kinnisasja omaniku kasuks välja perioodiliste maksetena ning selline makse tasumise kohustus saab tekkida ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub.

Vaata lähemalt https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=355486947.

Kas Sinu laenulepingu intress on ikka kehtiv?

Riigikohus andis oma hiljutise lahendiga põhjaliku ülevaate tarbijakrediidilepingu sõlmimise olulistest asjaoludest ja krediidiasutuse võimalustest nõuda tarbijalt lepingu rikkumise korral hüvitisi. Seejuures korrati otsuse raames varasemaid selgitusi, mille kohaselt peab kohus krediidilepingutega seonduvate vaidluste puhul alati omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust.

Kontrolli raames on esmalt otstarbekas hinnata, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale on seadusega kooskõlas. Seaduse järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kui säärane olukord peaks eksisteerima, maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas nõude rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Riigikohus on viidanud, et siinkohal tuleb abiks 13. oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Lisaks eelnevale tuleb kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

• krediidivõimeline (teabe saamise kohustus),
• ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus selgitas, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta. Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403⁴ lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus;
• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena;
• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine;
• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju.

Riigikohus hoiatas, et krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi. See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust. Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Riigikohus sisustas täiendavalt, et krediidiandjal esineb kohustus ka selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.

Seaduse järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.

Riigikohus andis suunise, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

Vaata lähemalt https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=354098254.

 

Tauno Tark

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta veebruarikuu väljaandes Õigusuudised

1. jaanuarist muutub töötajate puhkeaja regulatsiooni tõlgendus

Hiljuti tegi Euroopa Kohus otsuse, millel on otsene mõju ka Eesti senisele praktikale töö- ja puhkeaja nõuete rakendamisel. Kohus leidis, et igapäevast kohustuslikku puhkeaega ei saa käsitleda kohustusliku iganädalase puhkeaja osana, vaid igapäevane puhkeaeg peab eelnema iganädalasele puhkeajale.

Kehtiva töölepingu seaduse kohaselt peab töötajatele olema 24-tunnise ajavahemiku jooksul tagatud vähemalt 11-tunnine katkematu puhkeaeg. Iganädalase puhkeaja nõuded sõltuvad sellest, kas töötaja töötab summeeritud tööaja arvestuse alusel (ehk graafiku alusel) või mitte – graafiku alusel töötava töötaja iganädalane puhkeaeg peab olema vähemalt 36 tundi ning muudel juhtudel vähemalt 48 tundi. Kui varasemalt Eestis kasutusel olnud tõlgenduse kohaselt kuulus igapäevane puhkeaeg iganädalase puhkeaja arvestuse sisse, siis uue tõlgenduse kohaselt tuleb need üksteisest eraldada ning puhkeajad summeerida. See tähendab, et kui seni loeti nõuetekohaseks töötajale kord seitsme päeva jooksul 48-tunnise või graafikuga töötajatele 36-tunnise iganädalase puhkeaja andmist ilma 11-tunnist igapäevast puhkeaega eraldi arvestamata, siis alates 1. jaanuarist 2024 peab töötaja iganädalane katkematu puhkeaeg olema vähemalt 59 tundi ning graafikuga töötajatel 47 tundi.

Euroopa Kohtu hinnangul on uus puhkeaja regulatsiooni tõlgendus eelkõige vajalik töötajate tervise kaitsmiseks. Ehkki peamiselt on muudatustest mõjutatud graafiku alusel töötavad töötajad, võib uus kord siiski kõiki töötajaid puudutada. Edaspidi peavad tööandjad rangemalt järgima, et nii graafiku alusel töötavatele kui ka vajadusel ületunnitööd tegevatele töötajatele oleks uue tõlgenduse kohaselt tagatud iganädalane puhkeaeg vastavalt kas 47 või 59 järjestikust tundi.

Uuel aastal jõustuvad mitmed maksumuudatused

Lühidalt saab olulisimatest 1. jaanuaril 2024 jõustuvatest maksumuudatustest välja tuua järgnevad:

1. käibemaks tõuseb seniselt 20%-lt 22%-le;
2. sotsiaalmaksu maksjatele kehtestatud ühetaolise sotsiaalmaksu kohustuse alammäär tõuseb seniselt 654 eurolt 735 euroni, st sotsiaalmaksu minimaalne kohustus ühes kalendrikuus on 239,25 eurot;
3. alates 1. jaanuarist 2024 ei saa füüsilised isikud enda maksustavast tulust enam maha arvata täiendavat maksuvaba tulu (i) laste eest, (ii) abikaasa eest ning (iii) eluasemelaenu intresse. Eelviidatu mahaarvamine 2023. aastal teenitud tulult on veel võimalik, st 2024. a tuludeklaratsioonis saab neid veel deklareerida.

Tarbijad võivad saada kollektiivse kaebamise võimaluse

Detsembri keskpaigas läbis Riigikogus esimese lugemise seaduseelnõu, millega planeeritakse luua tarbijatele võimalus kaitsta enda ühiseid huvisid kollektiivse esindushagi menetluses. Kehtiva seadusregulatsiooni kohaselt peavad tarbijad olukorras, kus neil on ettevõtete vastu potentsiaalne nõue ning asja ei ole õnnestunud kohtuväliselt lahendada, võtma kohtutee ainuisikuliselt ette, kandes sellega seoses ka kõik kaasnevad õigusabikulud. Muudatuste jõustumisel loodaks selle kõrvale ka teine menetlusliik, mis võimaldaks sarnastel asjaoludel sama ettevõtte vastu nõuet omavatel tarbijatel koonduda ning esitada ettevõtte vastu kollektiivne hagi pädeva üksuse vahendusel. Muudatused võimaldavad ühelt poolt tarbija huvisid efektiivsemalt kaitsta, teisalt vähendaksid need ka kohtute koormust, kuivõrd sarnaseid hagisid saaks edaspidi ühiselt menetleda.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) hinnangul võib kollektiivse esindushagi lisandumine omada kõige suuremat mõju eelkõige side-, elektrituru- ja turismivaldkonnas. Just nimetatud valdkondades on paljudele tarbijatele individuaalselt ettevõtja sama rikkumise tulemusena tekkinud kahju piisavalt väike ega pruugi otstarbekusest lähtudes õigustada iseseisvalt oma nõude kohtumenetluses maksma panemist, ent kollektiivselt esitatud nõue oleks efektiivsem ning ehk ka perspektiivikam.

Seadusemuudatuste vastuvõtmisel saaks kollektiivse esindushagi esitamise õiguse pädev üksus, kelleks on TTJA, Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon või juriidiline isik, mis on kantud valdkonna eest vastutava ministri määrusega kinnitatud nimekirja. Eelkõige saab selliseks juriidiliseks isikuks olla tarbijaühendus või ettevõte, mis lisaks teistele seaduses sätestatud tingimustele on sõltumatu ega ole mõjutatud ettevõtete poolt, mis on majanduslikult huvitatud esindushagi esitamisest (sh kui esindushagi rahastavad menetlusest huvitatud kolmandad isikud). Samuti tehakse võimalikuks piiriülese kollektiivse esindushagi esitamine, mida saab esitada üksnes selline pädev üksus, mis on eelnevalt nimetatud Euroopa Liidu liikmesriigi poolt ja kantud pädevate üksuste nimekirja, mille teeb kättesaadavaks Euroopa Komisjon.

Seaduseelnõu tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ning mis on üles ehitatud Eesti jaoks uudsele kontseptsioonile, mille kohaselt on kohtumenetluses menetlustoimingute tegemise pädevusega menetlusosaliseks pädevad üksused ja mitte kahju kannatanud tarbijad isiklikult. Kollektiivse esindushagi loomise eesmärk on suurendada tarbijate usaldust, edendada ausat konkurentsi ja luua siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsemad võimalused.

Riigikohus rõhutas üürivaidlusega seonduvas lahendis, et poolte vahel sõlmitud lepingust tekivad õigused ja kohustused üksnes lepingu osapooltele ning kolmandate isikutega sõlmitud kokkulepped eelviidatud õigussuhet ei mõjuta

Riigikohtul tuli 20. detsembri 2023. a lahendis nr 2-20-4997 lahendada vaidlust üürniku ja üürileandja vahel, kus üürnik sõlmis küll üürileandjaga üürilepingu ja maksis tagatisraha, ent üüriraha hakkas omavoliliselt hoiustama notari juures. Seda põhjendas üürnik asjaoluga, et talle teatavaks saanud asjaolude kohaselt käib üüripinna omandiõiguse üle parasjagu kohtuvaidlus kolmandate osapoolte vahel, mistõttu ei saa ta kindel olla tegelikus üürileandja isikus. Samuti oli üürnik sõlminud üüripinna kasutamise osas mitu teist kokkulepet ka kolmandate isikutega (hoone omaniku ning üüripinna endise haldajaga), mistõttu soovis üürnik üüri hoiustamisega vältida olukorda, kus ta maksab üüri valele üürileandjale või peab seda tegema mitmele üürileandjale. Üürnik leidis, et tal on õigus keelduda üüri tasumisest otse üürileandjale ehk enda kohustuste täitmisest, kuna ka üürileandja ei ole täitnud enda lepingulisi kohustusi tema ees, viidates eelkõige üürileandja poolsetele teenuse osutamise ja korrashoiukohustustele, mida üürniku ees täitis kolmas isik.

Kuivõrd üürnik ei tasunud kehtivalt sõlmitud üürilepingu alusel üürileandjale üüri, ütles üürileandja lepingu üles ning nõudis üüripinna valduse üleandmist. Kui üürnik sellest keeldus, pöördus üürileandja kohtusse, nõudes nii võlgnetavat üüri, kahjuhüvitist (ehk kasutuseeliseid aja eest, mil üürnik jätkas ruumide kasutamist) kui ka üüripinna valduse üleandmist. Esimese ja teise astme kohtud jätsid hagi rahuldamata, leides, et kui üürnik ei tea, kes on tegelikuks üürileandjaks, oli tal seadusest tulenev õigus üüri notari juures hoiustada. Vaidlus jõudis ka Riigikohtusse, mis saatis asja uuesti lahendamiseks ringkonnakohtule. Ehkki teistkordselt asja lahendades ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis üürileandja kasuks välja üürivõla ja kasutuseelised aja eest, mil leping oli küll lõpetatud, ent üürnik jätkas ruumide kasutamist, jättis kohus siiski esialgse otsuse jõusse osas, mille kohaselt ei olnud üürnikul kohustust üüripinna valdust üürileandjale üle anda.

Menetlusosalised kaebasid otsuse uuesti Riigikohtusse, mis tegi asjas lõpliku lahendi, rahuldades üürileandja hagi täielikult. Riigikohus leidis, et kui üürnik on sõlminud samade ruumide kasutamiseks mitu lepingut erinevate isikutega, ei saa tal olla ebaselgust selles, kes on ruumide tegelik üürileandja – tal on mitu kehtivalt sõlmitud lepingut, mida üldjuhul tuleb ka täita ning mittetäitmisel on tegu rikkumisega, mis annab teisele poolele õiguse seaduse ja lepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Kuivõrd üürnik ei olnud enda lepingulisi kohustusi üürileandja ees täitnud, oli viimasel õigus leping üles öelda ning nõuda nii lepingu järgi tasumata jäänud üüri kui ka kasutuseeliseid. Kohtu hinnangul ei mõjutanud üürniku lepingulisi kohustusi asjaolu, kas üürileandjal oli üürilepingu esemeks olevate äriruumide tegelik valdus, kas kinnisasjale (hoonele) oli kinnistusraamatusse seatud kolmanda isiku kasuks eelmärked, ega ka see, et üürnikul oli kõnealuste ruumide osas eri isikutega mitu erinevat kokkulepet sõlmitud. Kuna üürnik oli ruumide tegelik valdaja, kes sai ruume ilma igasuguste puudusteta kasutada ning ka korrashoiu jt kohustused olid jooksvalt täidetud (seejuures ei ole oluline, kas seda tegi üürileandja või kolmas isik), puudus tal kohtu hinnangul alus üürihinna tasumisest keeldumiseks.

Kuivõrd üürileandja ütles üürilepingu üles, esitas ta üürnikule ka valduse üleandmise nõude. Üürnik keeldus valduse üleandmisest, viidates enda kokkulepetele endise haldaja ja kinnisasja omanikuga, mis annavad talle õiguse jätkata üüripinna kasutamisega. Riigikohtu hinnangul aga ei esinenud asjaolusid, mis annaks õiguse üürnikule valdust mitte üle anda. Riigikohus viitas üheselt, et üürniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust üürniku ja üürileandja vahel sõlmitud kokkulepetele, st isegi kui üürnikul on kinnisasja omanikuga sõlmitud kokkuleppest tulenevalt õigus üürilepingu eset jätkuvalt vallata, ei anna see talle õigust asja valdamiseks tema ja üürileandja vahel sõlmitud lepingu alusel, mis oli eelnevalt üürileandja poolt juba kehtivalt üles öeldud. Ka kolmanda isiku kinnipidamisõigus üürileandja vastu ei anna õigust üürnikule ruume vallata, kuna see on kolmandale isikule kuuluv õigus, kes ei ole üürniku ja üürileandja vahelise lepingu osapooleks. Seega pidas Riigikohus õiguspäraseks üürileandja hagi rahuldada ning jätta üürniku vastuväited rahuldamata, kuivõrd üürniku ja üürileandja vahelise õigussuhte raames oli üürileandja käitunud õiguspäraselt ning tema nõuded üürniku vastu olid põhjendatud.

 

Katri Tšesnokov

Advokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta jaanuarikuu väljaandes Õigusuudised