Author: Tark

Äriregistri kannete õiguslike aluste eristamine ja asjaolude selgitamine

Riigikohus rõhutas 8. novembri 2023 registriasja lahendis nr 2-23-4084, et kande tegemisel äriregistrisse tuleb eristada kande tegemise õiguslikke aluseid.

Antud kaasuses ei olnud registriosakond ega kohus oma määrustes äriregistrisse kande tegemise erinevaid õiguslikke aluseid selgelt eristanud, kande tegemise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ega kontrollinud.

Äriregistri seaduse (ÄRS) järgi tehakse äriregistri kanne juriidilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja avalduse alusel, jõustunud või viivitamata täidetava kohtulahendi alusel, registripidaja algatusel või muul seaduses sätestatud alusel (ÄRS § 33).

Riigikohus märkis, et kui kandeavalduse pinnalt on ebaselge, kas avaldaja taotletud kannete alus on tema avaldus, kohtulahend või peaks selle tegema registripidaja omal algatusel, siis peab registripidaja selgitama välja, millistele asjaoludele soovib avaldaja kandeavalduse alusena tugineda, ja andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Kui avaldaja soovib tugineda sellele, et registrikaardile märgitud juhatuse liikmete ametiaeg on lõppenud tähtaja saabumise tõttu ja nende ametiaega ei ole pikendatud või neid uuesti valitud, võib see olla alus nende juhatuse liikme kohta tehtud kannete kustutamiseks. Sellise kande tegemiseks ei piisa avaldaja kinnitusest, et juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud ja kanne on muutunud ebaõigeks. Avaldusele tuleb lisada ametiaja lõppemist kinnitavad dokumendid. Kui aga ametiaja lõppemist kinnitavad dokumendid on registripidajale juba varem esitatud (nt juhatuse liikme valimise otsus koos protokolliga, osaühingu põhikiri), siis piisab ka nendele viitamisest. Registripidaja ei pea omal algatusel kõiki registripidajale varem esitatud dokumente kontrollima.

Kinnisasja enampakkumisel osalemise tagatisraha kokkuleppe vorminõue

Riigikohus selgitas 8. novembri 2023 lahendis nr 2-20-2851 kinnisasja enampakkumisel osalemise tagatisraha tasumise kokkuleppe kohustuslikku vorminõuet.

Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 119 lg 1). Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga (VÕS § 33 mõttes). Vorminõude mõte on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut.

Antud kaasuse enampakkumise tingimuste kohaselt oli kostjal õigus jätta tagatisraha tagastamata, kui täidetud oli vaid üks tingimus – notariaalset müügilepingut ei sõlmita. Seega täitis tagatisraha kokkulepe müügilepingu sõlmimise survestamise funktsiooni.

Riigikohus selgitas, et kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule (AÕS § 119 lg 1 tähenduses). Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita.

Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust, saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või uue pakkumuse teha notariaalselt tõestatud vormis.

Kuna vaidlusalune kokkulepe tagatisraha tasumise kohta oli vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tekkis hagejal õigus tasutud raha alusetu rikastumise sätete järgi tagasi saada (VÕS § 1028 lg 1).

Jõustusid finantssektorit puudutavad EL-i õiguse haldustrahvid ja -meetmed

1. novembril 2023 jõustusid audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse jt seaduste muudatused, mille eesmärk on viia seadusandlik olukord vastavusse Euroopa Liidu (EL) õigusest tulenevate nõuetega ning võimaldada Eestis kohaldada EL-i õigusaktides sätestatud ülemmääradega rahalisi sanktsioone, s.o EL-i finantsõigust puudutavates valdkondades sätestatud haldustrahve ja muid haldusmeetmeid. EL-i õiguses sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ja nende arvutamise alused ei sobitunud kehtiva riigisisese õigusega.

Eesti õiguskorra süsteemis ei peetud uue eraldiseisva menetlusliigi loomist põhjendatuks. Seega loodi võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve väärteomenetluses. Riigisisesesse õigusesse võeti üle finantssektorit puudutavad EL-i õigusest tulenevad halduskaristused. Selleks muudeti finantssektori eriseaduseid.

Esiteks, nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul on teatud juhtudel ette nähtud konkreetne minimaalne sanktsiooni ülemmääraks olev rahasumma (fikseeritud rahatrahvi ülemmäär). Teiseks, sätestatud on erinevad relatiivsed sanktsiooni ülemmäärad. Nii füüsilise kui ka juriidilise isiku minimaalse sanktsiooni ülemmäära arvutamise üheks aluseks on kahe- või kolmekordne rikkumise tulemusena saadud kasu. Osal juhtudel on kasu kõrval välja toodud ka välditud kahju. Lisaks eelnimetatud alusele on juriidilisele isikule kohaldatava rahalise sanktsiooni minimaalse ülemmäära arvutamisel ette nähtud ka teine relatiivse ülemmäära liik – kindel protsent juriidilise isiku aastasest käibest. Konkreetsed määrad ning vajadusel ka täpsem käibe arvutamise kord sätestatakse konkreetses eriseaduses, võttes arvesse vastava EL-i akti määrasid ning käibe arvutamise põhimõtteid.

Tellija nõuete esitamise võimalikkus otse alltöövõtja vastu

Riigikohus selgitas 17. novembri 2023 lahendis nr 2-20-18112, millal saab tellija esitada nõudeid peatöövõtja ning millal otse alltöövõtja vastu.

Antud kohtuasjas vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal on tellijana õigus nõuda otse kostjalt kui alltöövõtjalt kahju hüvitamist, mis tekkis põhjusel, et alltöövõtja paigaldas tellija kinnistul asuvale saunamajale pronksivärvi klaaspakettide asemel läbipaistvate (värvita) klaasidega klaaspaketid, mille väljavahetamiseks tellis hageja (pärast alltöövõtjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist) tööd kolmandalt isikult.

VÕS § 646 lg 5 järgi võib tellija lasta töö parandada ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist, kui töövõtja ei ole tööd mõistliku aja jooksul parandanud.

Hageja soovis sisuliselt esitada kolmanda isikuna (VÕS § 81 mõttes) kostja kui alltöövõtja vastu alltöövõtulepingu täitmise nõude (VÕS § 646 lg 5 järgi). Riigikohus leidis, et antud asjaoludel tellijal sellist nõuet otse alltöövõtja vastu olla ei saa.

Tellija ja alltöövõtja vahel üldjuhul vahetut lepingulist võlasuhet ei ole. Olukorras, kus peatöövõtja on rikkunud tellijaga sõlmitud töövõtulepingut, tehes lepingutingimustele mittevastava töö, võib tellijal olla eelkõige nõue peatöövõtja vastu.

Riigikohus märkis, et VÕS § 646 lg-s 5 kulutuste hüvitamise nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid sisuliselt on tegu täitmisnõude erijuhuga, mis on suunatud lepingu täitmisele (puuduste kõrvaldamisele). Kuna kolmandat isikut kaitsev leping ei anna kolmandale isikule õigust nõuda lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, ei saa hageja kui alltöövõtulepingu suhtes kolmas isik nõuda ka alltöövõtulepingu esemeks oleva põhikohustuse rikkumise tõttu kulutuste hüvitamist ainuüksi põhjusel, et töö ei vasta lepingutingimustele.

Hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu peatöövõtja ja kostja vahelise alltöövõtulepingu rikkumise tõttu tuleb kõne alla juhul, kui lepinguga (alltöövõtuleping peatöövõtja ja alltöövõtja vahel) kaasneks kohustus arvestada kolmanda isiku (tellija) huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja (peatöövõtja) huvide või õigustega (VÕS § 81 lg-d 1 ja 2).

Kuna tellija saab eelduslikult ka alltöövõtjast tingitud lepingurikkumisega seotud nõuded esitada peatöövõtja vastu, puudub üldjuhul põhjus lugeda tellija huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu VÕS § 81 kaitsealasse kuuluvaks. Seda ei mõjuta kohtu hinnangul ka peatöövõtja maksejõuetuks muutumine või tema majandustegevuse lõppemine muul põhjusel. Sellise riski maandamiseks on tellijal võimalik peatöövõtjaga kokku leppida, et viimane loovutab alltöövõtulepingust tulenevad nõuded talle.

Seejuures selgitas Riigikohus, et olukorras, kus peatöövõtja teatab tellijale ja alltöövõtjale, et tema enam objektil töid ei tee ning alltöövõtja ja tellija peavad omavahel otse suhtlema, tellija teatab alltöövõtjale, et nad suhtlevad edaspidi otse, alltöövõtja esitab alltöövõtulepinguga seotud arved otse tellijale ning jätkab töödega pärast seda, kui tellija on arved tasunud, võib mõistlik tellija järeldada, et alltöövõtja on nõus sellega, et tellija võtab alltöövõtulepingu üle.

 

Rahel Behrsin

Vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta detsebrikuu väljaandes Õigusuudised

Autosõidukulu kasv ei piirdu üksnes mootorsõidukimaksuga

Riigikogus läbis 18. oktoobril 2023 esimese lugemise Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta riigilõivuseadust. Seaduse muudatustega soovitakse muuhulgas tõsta Transpordiameti maismaatranspordivaldkonnas kõiki lõive keskmiselt umbes 15 protsenti.

Suurem osa Transpordiameti maismaatranspordi (nt mootorsõidukite ja haagiste) valdkonna riigilõive on pärit aastast 2009, mida on hiljem euro tulekuga seoses minimaalselt täisarvudeni ümardatud. Samal ajal on märkimisväärselt tõusnud nii tarbijahinnaindeks umbes 73% kui Transpordiameti kulud (palgad, IT-arenduskulud, olmekulud jne). Seadusandja hinnangul on muutunud majandusolukorra tõttu lisaks kulude kokkuhoiule avalike teenuste rahastamiseks vajalik täiendada riigieelarve tulude koosseisu. Tuleb leida selliseid täiendavaid allikaid, mis oleks kooskõlas üldise maksupoliitikaga: teenimise asemel tarbimise ning keskkonda koormavate tegevuste kõrgem maksustamine. Seega on eelnõu eesmärk on riigilõivumäärad ajakohastada ning viia need paremasse vastavusse aja jooksul muutunud kulukomponentidega, et tagada teenuste jätkusuutlik osutamine.

Seaduse muudatuste seletuskirja kohaselt tõstetakse lõive keskmiselt 15%, et katta kasvanud kulusid ning lõivud säilitaks algselt kehtinud proportsiooni võrreldes elatustasemega. Kuivõrd inimesi soovitakse suunata rohkem kasutama e-teenuseid, siis kohati on büroos teenuse kasutamise lõivu tõstetud veidi üle 15% ning sama teenuse e-kanali kaudu kasutamise lõivu vähem kui 15%. Transpordiamet on teinud e-teenuste arendamiseks märkimisväärseid investeeringuid, kuid teenuste eest võetav lõiv ei ole muutunud.

Kehtiva korra järgi tasutakse sõiduki registreerimisel riigilõivu 130 eurot, siis pärast muudatust on selle toimingu lõiv 150 eurot. Sõidukite registreerimistoimingute juurde lisatakse ka lõiv e-teenuse kasutamise eest. Kui hetkel saab registreerimistoiminguid teha ainult büroos, siis Transpordiamet on arendamas ka selles osas digivõimekust, sooviga suunata inimesi büroo asemel kasutama e-kanaleid, mis on kulutõhusam mõlemale osapoolele. E-teenuste lõivud on 20% väiksemad kui büroos teenuse kasutamise eest tasutavad lõivud, mis peaks olema piisavalt motiveeriv soodsama variandi valmise kasuks. Sõiduki registreerimise e-teenuse kasutamise riigilõivuks kujuneb 120 eurot, mis on soodsam kui kehtiv määr. Seega toob lõivude ülevaatamine ka väiksel määral soodustusi.

Seadusandja on kehtivas korras loonud võimaluse tellida sõidukitele üksikkorras ja eritellimuse järgi valmistatud registreerimismärke. Selliste teenuste osas on rakendatud tavapärasest olulisemalt kõrgemat riigilõivu määra, mida nimetatakse mitteametlikult ka „luksuslõivuks“. Luksuslõivu all olevad teenused jätkuvad ja nende lõivud kasvavad veelgi ning seaduse muudatusega lapitakse ka luksuslõivust mööda pääsemist võimaldav seaduslünk.

Seadusmuudatusi plaanitakse jõustada kolmes etapis alates 1. jaanuarist 2024. Seadusemuudatustega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.

Leppetrahvi nõudmise teavitus olgu selge ja esitatud mõistliku aja jooksul

Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-21-7989 kohta tehtud 12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsuses, et leppetrahvi nõudmise teavitus peab olema piisavalt selge, et seda saaks lugeda leppetrahvinõudest teavitamiseks, ning mis on mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks.

Kohtuotsuse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja maaklerilepingu, mille alusel hageja osutas kostjale teenust. Hageja täitis oma lepingust tulenevad kohustused, kuid kostja otsustas lepingu lõpetada enda kohustusi täitmata. Hageja teavitas seejärel kostjat teenuse eest tasumise kohustusest, kuid esitas alles aasta hiljem kostjale teavituse ja arve lepinguga kokkulepitud summa tasumiseks, mille kostja jättis tasumata.

Kõik kohtuastmed nõustusid, et hageja esitas lepingu alusel leppetrahvi nõude, mitte teenustasu maksmise nõude. Lepinguga kohustus kostja vastava nõude esitamisel tasuma hagejale lepingus kokkulepitud summa, kui kostja keeldub oma kohustuste täitmisest. Kuigi tavapäraselt on käsundisaajal õigus tasule teenuse osutamise eest, siis käesoleval juhul leppisid pooled kokku teistsugustes tasu maksmise tingimustes.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning leidis, et hageja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Samas, ringkonnakohus jättis hagi täielikult rahuldamata põhjendusega, et hageja ei teatanud kostjale leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul, kuivõrd hageja esimene teavitus teenuse eest tasumise kohustusest ei ole käsitatav leppetrahvinõudena. Ringkonnakohtu seisukohalt oleks käesoleval juhul leppetrahvinõude esitamise mõistlik tähtaeg olnud kuus kuud, mille möödumisel võis kostjal tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi ei nõuta.

Riigikohus selgitas, et võlaõigusseaduse § 159 lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Käesoleval juhul tekkis kaks küsimust – mida saab lugeda leppetrahvinõudest teavitamiseks ning mis on mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks.

Riigikohtu hinnangul ei pea leppetrahvi nõudmise teavitus sisaldama sõna „leppetrahv“ või viitama leppetrahvi reguleerivale lepingupunktile. Küll aga on vaja hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik oleks pidanud aru saama, et kahjustatud pool  teatab oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat. Kuivõrd hageja esimene teavitus teenuse eest tasumise kohustusest ei teatanud leppetrahvi nõudmisest, ei viidanud asjakohastele lepingupunktidele ega hageja õigusele leppetrahvi nõuda, samuti ei sisaldanud see etteheidet lepingu rikkumise kohta, siis ei saanud nimetatud teavitust lugeda leppetrahvi nõudmisest teatamiseks.

Riigikohus selgitas, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning mõistliku aja kindlaksmääramisel peab arvestama kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ja tegema kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Riigikohus hindas ringkonnakohtu seisukohta 6-kuulise mõistliku aja kohta leppetrahvinõude esitamiseks käesoleval juhul põhjendatuks. Lisaks selgitas riigikohus, et pikem mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks võiks olla põhjendatud olukorras, kus leppetrahvi suurus ei ole veel kindel ning suureneb ajas.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.

Leppetrahvi kokkuleppe vorminõue kinnistuga seotud lepingueelsetes läbirääkimistes

Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-22-7114 kohta tehtud 25. oktoobri 2023. aasta kohtuotsuses, et lepingueelsetest läbirääkimistest ei tulene kokkuleppeni jõudmise kohustust ning igasugune kokkulepe, mis survestab pooli kinnisasjaga tehingut tegema, peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.

Kohtuotsuse asjaolude kohaselt osutus kostja pakkumus hageja korraldatud kinnistu enampakkumisel parimaks. Koos pakkumuse tegemisega allkirjastas kostja enampakkumise tingimused, mille ühe punkti järgi kohustus kostja leppetrahvina hüvitama hagejale saamata jäänud tuluna 5% enda pakutud hinnast, kui kinnistu müügileping jääb sõlmimata. Kuivõrd kostjal puudus müügilepingu sõlmimiseks vajalik tõend, siis müügilepingut ei sõlmitud ning hageja nõudis vastavalt leppetrahvi tasumist.

Kõik kohtuastmed nõustusid, et hageja ja kostja pidasid kinnistu müügi suhtes lepingueelseid läbirääkimis võlaõigusseaduse § 14 mõttes. Kui maakohus ja ringkonnakohus olid seisukohal, et enampakkumise tingimustega reguleerisid pooled täiendavalt omavahelist suhet lepingueelsetes läbirääkimistes ning kostjal tekkis leppetrahvi tasumise kohustus, siis riigikohus jäi eriarvamusele.

Riigikohus selgitas, et lepingueelsetest läbirääkimistest ei tulene pooltele soorituskohustust, eelkõige ei tulene kohustust saavutada kokkulepe ehk käesoleval juhul sõlmida müügileping. Sellest tulenevalt ei saa läbirääkimiste katkemist ehk käesoleval juhul müügilepingu sõlmimata jäämist pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks. Rikkumisega oleks olnud tegemist juhul, kui kostja pidas läbirääkimisi või katkestas need pahauskselt, see tähendab kostjal ei olnud algusest peale tõsist kavatsust müügilepingut sõlmida ega täita.

Riigikohus viitas, et kinnisasja müügi kohustustehing peab asjaõigusseaduse järgi olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasjaga seotud siduvate kohustuste võtmise eest, mitte ainult müügilepingu või sellele eelneva eellepingu, vaid ka teist liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli kinnisasjaga tehingut tegema. Seega on selline lihtkirjalikus vormis sõlmitud leppetrahvi kokkulepe notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ning leppetrahvi kokkuleppe kehtivuseks oleks hageja pidanud enampakkumise korraldama notari vahendusel.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.

 

Tarvi Salu

Jurist

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta novembrikuu väljaandes Õigusuudised

Kas aktsiaselts võib keelduda dividendi väljamaksmisest, kui üldkoosolek on otsustanud aktsionäridele dividendi maksta?

Kohtuasja nr 2-21-1504 asjaolude kohaselt otsustasid aktsiaseltsi aktsionärid üldkoosolekul, et aktsionäridele makstakse dividendi (edaspidi dividendi maksmise otsus). Umbes poolteist aastat hiljem võttis aktsionäride üldkoosolek vastu uue otsuse (edaspidi tühistamise otsus), millega tühistas varasemalt vastuvõetud dividendide maksmise otsuse, kuna aktsiaseltsi majanduslik olukord halvenes peale dividendi maksmise otsuse tegemist ootamatult. Kostjaks oleva aktsiaseltsi väitel oleks dividendi väljamaksmine võinud viia aktsiaseltsi maksejõuetuse tekkimiseni, mis omakorda oleks kahjustanud kõiki aktsionäre. Hagejaks olev aktsiaseltsi aktsionär hääletas tühistamise otsusele vastu ning esitas otsusele vastuväite, mille kohaselt aktsiaseltsi aktsionärid ei saa muuta võlasuhet, mis dividendi maksmise otsuse vastuvõtmisega hageja kui aktsionäri ja aktsiaseltsi kui kostja vahel tekkis.

Erineva astme kohtutes oli asja arutamisel peamiseks õiguslikuks küsimuseks, kas olukorras, kus aktsionäride üldkoosolek on otsustanud maksta aktsionäridele dividendi, saab aktsiaselts dividendi väljamaksmise kohustusest vabaneda põhjusel, et aktsiaseltsi majanduslik olukord ei võimalda dividendi maksta ja kui saab, siis kuidas.

Esmalt kinnitas Riigikohus, et Ringkonnakohus leidis asja arutades õigesti, et:

(i) kui aktsionärid on võtnud vastu otsuse maksta dividendi, siis tekib selle otsusega iga dividendi saama õigustatud aktsionäri ja aktsiaseltsi vahel võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 6 mõttes võlasuhe, mille ühepoolse ümberkujundamise võimalused on piiratud;

(ii) uue aktsionäride üldkoosoleku otsusega ei saa muuta olematuks aktsionäri nõudeõigust, mis on varasema dividendi maksmise otsusega juba tekkinud. Aktsionäride üldkoosolek ei saa oma otsusega lõpetada iga dividendi saama õigustatud aktsionäri ja aktsiaseltsi vahel tekkinud võlasuhet.

Samas selgitas Riigikohus, et eeltoodu ei tähenda seda, et dividendi maksmise otsuse alusel tekkinud võlasuhet ei oleks võimalik lõpetada muul viisil või et aktsiaselts ei saaks aktsionäri dividendi väljamaksmise nõudele esitada vastuväiteid, mis välistavad nõude maksmapaneku.

Riigikohus leidis, et kui aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega on ette nähtud dividendi maksmine ning peale sellise üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist ilmnevad asjaolud, millest järeldub, et üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmise tulemusena muutuks aktsiaselts maksejõuetuks või tekiks maksejõuetuks muutumise oht on aktsionäri poolt dividendi väljamaksmise nõudmine vastuolus tema lojaalsuskohustusega aktsiaseltsi suhtes. Sellisel juhul võivad dividendi maksmist nõudva aktsionäri huvid vastanduda teiste aktsionäride ja aktsiaseltsi huvidele, mis juhul tuleb eelistada ühingu üldisi huve, s.o ühe aktsionäri huvile saada dividendi tuleb eelistada aktsiaseltsi tegutsema jäämist.

Kui aktsionär sellises olukorras siiski nõuab dividendi väljamaksmist, võib aktsiaselts panna oma dividendi väljamaksmisest keeldumise õiguse kohtumenetluses maksma vastuväitena. Selleks peab aktsiaselts tõendama, et:

• aktsiaseltsi majanduslik seis on oluliselt halvenenud võrreldes selle üldkoosoleku toimumise ajaga, kus otsustati dividendi maksmine; ning
• aktsiaseltsi majandusliku seisu halvenemise tõttu kahjustaks dividendi väljamaksmine põhjendamatult aktsiaseltsi majandustegevust.

Siinjuures tuleb arvestada, et kui aktsiaseltsi majanduslik olukord võimaldaks dividendi välja maksta osaliselt, siis ei ole põhjendatud täies ulatuses väljamaksmisest keeldumine. Unustada ei tohi ka äriseadustiku §-st 272 tuleneva aktsionäride võrdse kohtlemise nõuet, mis tähendab, et aktsiaselts ei saa keelduda dividendi maksmisest üksnes ühe või mõne aktsionäri suhtes, kuid samas maksta dividendi täies ulatuses teistele aktsionäridele.

Riigikohus rõhutas, et kui dividendi maksmisele suunatud võlasuhte lõpetamine aktsiaseltsi ja aktsionäri kokkuleppega on lõplik, siis aktsionäri dividendinõude maksmapanekut välistav aktsiaseltsi vastuväide ei lõpeta võlasuhet. Sellise vastuväite mõju on üksnes ajutine ning kui asjaolud muutuvad, saab aktsionär uuesti oma dividendinõude maksma panna. Seega ka juhul, kui aktsionär esitab dividendi väljamõistmiseks hagi ning kostjaks oleva aktsiaseltsi põhjendatud vastuväite tõttu jääb see hagi rahuldamata, saab aktsionär juhul, kui aktsiaseltsi majanduslik seis paraneb, nõuda uuesti dividendi väljamaksmist.

Teise võimalusena, kuidas aktsiaselts saaks dividendi maksmise nõudest vabaneda, tõi Riigikohus välja aktsiaseltsi võimaluse nõuda, et üldkoosoleku otsuse kohaselt dividendi saama õigustatud aktsionär annaks tahteavalduse selle võlasuhte lõpetamiseks, mis tal aktsiaseltsiga dividendi maksmise otsuse tegemise järel tekkis.

Ehk kui aktsiaselts esitab hagi, milles palub kohustada aktsionäri andma tahteavaldust dividendi maksmisele suunatud võlasuhte lõpetamiseks, siis vastava hagi rahuldamise korral asendab kohtulahend aktsionäri tahteavaldust ning võlasuhte saab lugeda poolte kokkuleppel lõppenuks.

Kolmandaks selgitas Riigikohus, et kui on toimunud aktsionäride üldkoosolek, millel on hääletatud dividendi maksmise otsuse tühistamise üle, võib see hääletamine endast kujutada iga otsuse poolt hääletanud aktsionäri tahteavaldust dividendinõudest loobumiseks. See tähendab, et kui kõik aktsionärid hääletavad dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt, siis saab lugeda nad kõik nõudest loobunuks. Sellises olukorras on niisuguse otsuse poolt hääletanud aktsionäridel võimalik esitada aktsiaseltsi vastu positiivne tuvastushagi, milles palutakse tuvastada, et dividendi maksmise otsuse tühistamise poolt hääletama (ehk dividendinõudest loobuma) on kohustatud ka aktsionär, kes selle otsuse vastu hääletas. Positiivne tuvastushagi on selline hagi, millega aktsionär soovib tuvastada, et protokollitud aktsionäride üldkoosoleku otsuse asemel on vastu võetud teistsuguse sisuga otsus. Riigikohus on kohtuasjas nr 2-20-8655/32 märkinud, et sellise positiivse tuvastushagi rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, et osanikel oli seadusest, põhikirjast vm õiguslikust alusest tulenev kohustus teatud viisil hääletada, kuid nad ei teinud seda. Positiivse tuvastushagi rahuldamise korral saab alates kohtuotsuse jõustumisest lugeda tehtuks osanike otsuse, mille tegemiseks aktsionärid olid õiguslikult kohustatud ehk antud juhul dividendinõudest loobumise otsuse.

Algab töövõtuahela ja töötamise aja elektrooniline registreerimine ehitusobjektil

1. oktoobril 2023 jõustus maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (edaspidi seadus), millega nähakse ette kohustuslik töövõtuahela ning ehitusplatsil viibitud aja kindlaks määramine ehitussektoris.

Seaduses nõutud informatsioon tuleb registreerida Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) e-teenuste keskkonna töövõtuahela ja töötamise kestuse infosüsteemis (edaspidi TTKI). Esialgu tuleb TTKIs registreerida suuremad ehitusobjektid ning ehituse töövõtuahel, peagi lisandub ka töötajate ehitusplatsil viibitud aja registreerimise ja edastamise kohustus, mille osas viivitus tuleneb töötajate kaartide väljastamise hilinemisest.

Suuremad ehitusobjektid, millele seaduse nõuded kohalduvad, on objektid, kus töö kestab eeldatavalt üle 30 tööpäeva ja kus korraga on tööl vähemalt 20 inimest või objektid, mille eeldatav üldmaht on rohkem kui 500 inimtööpäeva.

Seaduse nõuded kehtivad ehitustööde suhtes, millega alustatakse 2023. aasta 1. oktoobril või hiljem. Töövõtuahelast ja tööaja kestusest teatamise kohustusega on hõlmatud ka sellised ehitustööd, millega on alustatud enne 2023. aasta 1. oktoobrit ja mille eeldatav lõpptähtaeg on 2024. aasta 1. oktoober või sellest hilisem kuupäev.

TTKI-sse kantavate andmete loetelu nähakse ette maksukohustuslaste registri põhimääruses, hetkel vastavaid muudatusi määrusesse tehtud ei ole. Seaduse eelnõu kohaselt peaks TTKI-s kajastuma järgmised andmed:

• Andmed ehitise ja ehitusplatsi kohta: ehitise nimetus, aadress ja tunnus; ehitise unikaalne ID (EHR kood); ehitustegevuse alustamise ja lõpetamise kuupäev; elektroonilise registreerimissüsteemi unikaalne ID.
• Andmed töövõtuahela kohta: ehitustööde tellija ehk ehitise omaniku andmed; peatöövõtja andmed; tööandja andmed; ehitustöid tegeva isiku andmed.
• Andmed isiku ehitusplatsil viibimise kohta: kord päevas iga isiku ehitusplatsil viibimise summeeritud aeg eelneval päeval; kuni kolm korda nädalas isikustamata kujul iga isiku ehitusplatsile sisenemise ja sellelt lahkumise kellaajad iga päeva kohta.

Peamiseks kohustatud isikuks andmete registreerimisel ja maksuhaldurile edastamisel on peatöövõtja, kes:

• esitab maksuhaldurile andmed ehitustööde, ehitustööde tellija kohta või kinnitab andmekogus kuvatud andmed vähemalt kolm tööpäeva enne ehitustööde alustamist;
• tagab ehitusplatsile nõuetele vastava elektroonilise registreerimissüsteemi paigaldamise, selle nõuetekohase kasutamise ja töökorras oleku;
• esitab maksuhaldurile kord päevas iga isiku eelmisel päeval ehitusplatsil viibimise summeeritud aja ning kuni kolm korda nädalas isikustamata kujul iga isiku ehitusplatsile sisenemise ja sellelt lahkumise kellaajad sekundi täpsusega ning nimetatud andmeid ehitustööde ajal ja 4 kuud pärast ehitustööde lõpetamist.

Teatud kohustused on ka ehitustöid teostaval ettevõttel, kes:

• esitab maksuhaldurile andmed tema tehtavate ehitustööde ning alltöövõtja(te) kohta või kinnitab TTKI-s kuvatud andmed enne ehitustööde alustamist;
• märgib TTKI-s tema poolt ehitusplatsile lubatud isikud;
• tagab, et tema poolt ehitusplatsile lubatud isikud fikseerivad elektroonilises registreerimissüsteemis kõik ehitusplatsile sisenemised ja sellelt lahkumised;
• tagab, et tema poolt ehitusplatsile lubatud isikutel on olemas ehitusplatsile sisenemiseks ja sellelt lahkumiseks vajalik tuvastusvahend.

TTKI-s andmete kogumiseks, edastamiseks ja andmete MTA süsteemi abil kontrollimiseks ning ehitusplatsil viibivate isikute tuvastamise hõlbustamiseks on ette nähtud ühtne töötajate kaartide vorm. Kaardid valmistab ja väljastab MTA lepingupartner, kelleks on vastava riigihanke võitnud Hansab AS. Seaduse seletuskirja kohaselt ei ole kaartide kasutamine peatöövõtjale kohustuslik ning kasutada võib ka ID-kaarti või muud keskse registreerimissüsteemiga ühildatavat tuvastusvahendit (nt mobiilirakendust). Hetkel aga ei ole veel vastu võetud rakendusakti, mis määraks ehitusplatsile sisenemist ja sellelt lahkumist fikseerida võimaldavale tuvastusvahendile esitatavad nõuded ning selle taotlemise ja kasutamise tingimused ja korra. Hetkel on puudu on ka teised seaduse rakendamiseks vajalikud määrused, mis Rahandusministeeriumi sõnul on kavas jõustada oktoobri jooksul.

 

Marit Savi

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta oktoobrikuu väljaandes Õigusuudised

Tegevdirektoriga sõlmitud teenuse osutamise leping võib vaatamata oma vormile kvalifitseeruda sisuliselt töölepinguks. Vormiliselt seadusele mittevastav töölepingu konkurentsipiirangu kokkulepe ei tähenda, et selline kokkulepe on automaatselt tühine

Kohtuasja nr 2-20-11960 asjaolude kohaselt töötas osaühingus töölepingu alusel tehniline juhataja, kes hiljem asus täitma tegevdirektori ülesandeid ja tegutses mh ka ettevõtte prokuristina. Selleks asendati tema tööleping tegevjuhi lepinguga. Mõned aastad hiljem kerkisid esile asjaolud, mis põhjustasid tööandjas tegevdirektori suhtes usalduse kaotuse. Nimelt oli viimane rikkunud pika aja jooksul lojaalsuskohustust, millega kaasnes ettevõtjale suur varaline kahju, mille kohaselt peaaegu kõik töötajad lahkusid ning tööandja majandustegevus seiskus. Selgus, et tegevjuhi eestvedamisel oli tehtud kahjulikke tehinguid, mida sõlmiti ka ettevõtjaga samas valdkonnas tegutseva ja konkureeriva äriühinguga. Väidetavalt võõrandas tegevdirektor tehingute käigus ettevõtja vara ja andis seda kasutada turuväärtusega võrreldes tunduvalt madalama hinnaga. Kohtuasja kaasatud ekspertide hinnangul avaldas selline käitumine suurt mõju ettevõtte majandustulemuste halvenemisele ja aitas kasvatada konkureeriva äriühingu käivet. Tööandja otsustas seepeale tegevjuhi lepingu erakorraliselt üles öelda, tuginedes selles fikseeritud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepete rikkumisele.

Kohtuasja lahendamine erinevates astmetes keskendus peamiselt kahele põhiküsimusele: (i) kas tegevdirektoriga sõlmitud leping on tööleping või teenuse osutamise leping ja (ii) kas tegevdirektori lepingus kokkulepitud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on kehtiv.

Esiteks analüüsis Riigikohus, kas tegevdirektoriga sõlmitud leping on tööleping või võlaõiguslik teenuse osutamise leping.

Riigikohtu seisukohalt on üldine eeldus, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu. Konkreetses kohtuasjas ei olnud tööandja tõendanud, et pooled sõlmisid tegevjuhi näol mõne muu lepingu kui töölepingu, mistõttu asus Riigikohus seisukohale, et tegemist on töölepinguga.

Teiseks analüüsis Riigikohus, kas tegevdirektoriga sõlmitud töölepingus kokkulepitud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on kehtiv.

Viidatud lepingus oli see sõlmitud järgmiselt: „Tegevjuht kohustub mitte tegelema konkureeriva tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse või meelitama Ettevõtte töötajaid või kliente kliendisuhtesse teenistussuhte ajal või pärast selle lõppemist kaheteistkümne (12) kuu jooksul. Eraldi märgitakse Tegevjuhi sugulassuhe X OÜ juhtkonnaga. See tingimus 8 eraldi märgituna puudutab ka nimetatud ettevõtet ja kontaktisikuid. Kui tegevjuht rikub konkurentsi- või ahvatlemiskeeldu, on ta kohustatud maksma Ettevõttele leppetrahvina kaheteistkümne (1) kuu töötasule vastava hüvitise iga rikkumise eest, samuti Ettevõttele põhjustatud muud otsesed ja kaudsed kulud.“

Selle küsimuse lahendamisel kordas Riigikohus alustuseks oma varasemaid seisukohti, mille kohaselt:

• TLS § 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Seda nõuet rikkudes sõlmitud kokkulepe on tühine.
• TLS § 23 lg 1 järgi tuleb tööandjal ja töötajal konkurentsipiirangu sätestamisel kokku leppida, kes on tööandja konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv tegevus, mis võib tööandjat kahjustada. Kuivõrd piirang peab olema proportsionaalne tööandja kaitstava huviga (piirangu mõistlikkuse kriteerium), on oluline tuvastada, et konkurent tegutseb sisuliselt tööandjaga samas tegevusvaldkonnas. See tähendab, et tuleb võrrelda kahe äriühingu sisulist tegevust (sama kaubagrupi toodete müük vms).
• Samuti on oluline tuvastada, et töötaja töö konkurendi juures on sisuliselt seotud endise tööandja konkureeriva tegevusega. See tähendab, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö konkurendi juures, vaid üksnes tegevused töökohal, mis võib töötaja endise tööandja majandustegevust mõjutada.
• Samas lisas Riigikohus, et konkurentsipiirangu kokkulepete puhul ei saa mõistlikult järeldada, et pooled sõlmivad selliseid lepinguid, soovides, et need ei kehtiks mitte kunagi. Ehk puhtalt seetõttu, kui konkurentsipiirangus ei ole sätestatud konkreetset piirkonda, kus see kehtib, siis ei tähenda see automaatselt seda, et piirang on koheselt tühine. See tähendab näiteks, et mõistliku isiku seisukohast peaks olema Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana eelduslikult äratuntav Eesti kui riik, kus tööandja töötajale teadaolevalt tegutseb konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal.

Konkreetses kohtuasjas oli Ringkonnakohus oma varasemas otsuses leidnud, et tegevjuhi lepingus kokkulepitud vaidlusalane konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on tühine seetõttu, et (i) tegevjuhile etteheidetava tegevuse sisust ja tema tööpositsioonist ei saa mõistliku isiku positsioonilt tuletada töötaja arusaamist konkurentsipiirangu sisust, vaid see arusaamine peab mõistlikul isikul tekkima rikkumise eelselt ja seetõttu, et (ii) kuna sellisest kokkuleppest ei nähtu, kes on tööandja konkurendid ja milles seisneb konkureeriv tegevus ja et kokkuleppes puudub viide tegevusvaldkonnale või konkreetsetele ettevõtetele, mille osas piirang kehtib.

Riigikohus eeltooduga ei nõustunud. Riigikohus selgitas, et juhul, kui konkurentsikeelu kokkuleppe poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse konkurentsikeelu kokkulepet, nagu ka igat muud lepingut, mitte üksnes nii, nagu keskmine mõistlik isik seda mõistma pidi, vaid arvestada tuleb ka kokkuleppe poolte isikuid, nende teadmisi, kogemusi ja positsiooni. See tähendab, et arvesse tuleb võtta nii lepingupoolte isikutega seotud asjaolusid kui ka seda, mis asjaoludel leping sõlmiti, sh töötaja ametikohta ja tööülesandeid. Välja tuleb selgitada, missugused olid poolte arusaamad sellest, mis tegevusalal tööandja tegutseb ning kuidas vaidlusaluse konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe pooltega sarnased isikud oleksid mõistlikult aru saanud, mis tegevusalal tegutseva äriühingu tegevjuhina kostja tegutsema asus.

See tähendab, et isegi kui vaidlusaluse konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe sõnastus ei olnud esemeliselt mõistlikult piiritletud, siis see ei tähenda et see oleks automaatselt tühine. Kui töötaja ja tööandja said või pidid aru saama või pooltega sarnased mõistlikud oleksid pidanud aru saama, mis on tööandja tegevusala, millel tegutsema asumine oli töötajale vaidlusaluse kokkuleppe kohaselt keelatud, siis on konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe töötajale kehtiv.

Kas töötaja võib saata oma isiklikule e-mailile tööandja ärisaladusi sisaldavaid dokumente?

Riigikohtus käsitles 21. juuni 2023. aasta otsuses nr 2-20-13897 ärisaladuse mõiste määratlemise üle seoses töötaja poolt dokumentide isiklikule e-posti aadressile saatmisega.

Kaasuse asjaolude kohaselt oli töötajal töölepingust tulenev kohustus hoida ärisaladust. Töötaja väljendas tahet tööleping lõpetada ja seetõttu suleti tema kasutajaõigused ning juurdepääs IT-süsteemidele. Pooled sõlmisid töölepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kohaselt jätkas töötaja veel ettevõttes mõned nädalad töötamist. Kuni töölepingu lõppemiseni taastati töötajale juurdepääs e-postile ja serveri osale kataloogidele. Pärast töölepingu lõppemist selgus, et kostja on töösuhte ajal rikkunud ärisaladuse hoidmise kohustust. Töötaja oli tööalaselt e-postilt edastanud enda isiklikule meilile ettevõtte ärisaladusi sisaldavaid dokumente. Töötaja selgituste kohaselt täitis ta teatud perioodil tööülesandeid kaugtööna ja selleks, et uut töötajat veebi teel juhendada, saatis ta endale materjale e-postiga. Pärast lepingu lõppemist asus töötaja tööle endise tööandja konkurendi juurde ja samal päeval avati riigihanke pakkumused, kus hageja ees osutus väikese hinnavahega edukaks kostja uus tööandja, kes oli varasemates hankemenetlustes esitanud hagejast kallimaid pakkumusi. Seega ei olnud töötaja tööandja hinnangul tegutsenud heauskselt ja lojaalselt.

Vaidlus tekkis selle üle, kas töötaja rikkus tööandja dokumentide enda isiklikule e-postile saatmisega ärisaladuse hoidmise kohustust.

Riigikohtu hinnangul reguleerib töötaja saladuse hoidmise kohustust TLS § 22 lg 1, mille järgi võib tööandja võlaõigusseaduse §-s 625 sätestatu kohaselt ja arvestades TLS § 6 lg-s 3 sätestatud teavitamise kohustust määrata, millise teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Seega, kui tööandja on sellise saladuses hoitava teabe määranud, siis peab ta töötajat selle sisust ka teavitama.

Tööandjal lasub kohustus saladuses hoitav teave TLS § 6 lg 3 järgi töötajale selgelt edastada ehk töötajale peab olema äratuntav ja üheselt mõistetav, milline teave on tööandja saladus. Vastav teave tuleb töötajale teatavaks teha kirjalikult. Kui tööandja pole eelnevalt selgitatud viisil töötajat saladusest teavitanud, siis eeldatakse, et töötajal ei ole saladuse hoidmise kohustust. Samas võib tööandja selle eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et töötaja teadis või oleks pidanud teadma saladuse sisu tulenevalt lojaalsuskohustusest ja arvestades töötaja hoolsuse määra.

Ärisaladuse kasutamine või avaldamine on ebaseaduslik, kui selleks puudus seaduslikku kontrolli omava isiku nõusolek ja kui seda teeb isik, kes on ärisaladuse saanud ebaseaduslikult. Näiteks on ärisaladuse saamine ebaseaduslik, kui selleks on kasutatud loata juurdepääsu mh elektroonilistele failidele, mis on ärisaladuse üle seaduslikku kontrolli omava isiku kontrolli all ja mis sisaldavad ärisaladust või millest saab ärisaladuse tuletada, või nende omavolilist valdamist või kopeerimist.

Samas ei kohaldu see olukorras, kus töötaja kopeerib tööandja ärisaladust sisaldavaid dokumente või faile, millele tööandja on andnud temale juurdepääsu. Kolleegium selgitas, et kuna dokumendi saatmisel enda isiklikule e-posti aadressile ei lähe see saatja valdusest välja, siis ei saa seda lugeda ärisaladuse avaldamiseks.

Küll aga juhtis kolleegium tähelepanu asjaolule, et kuna tööandja väitel saatis töötaja enda isiklikule e-postile ka dokumente, mis ei olnud seotud tema tööülesannete täitmisega, siis selline tegevus on käsitatav dokumentide isiklikul otstarbel kasutamisena. Samuti tähendab tööandja ärisaladuse hoidmise ja kasutamise piiramise kohustuse rikkumine ka TLS § 15 lg-s 1 sätestatud töötaja lojaalsuskohustuse rikkumist. Selle kohustuse rikkumise tuvastamiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi, mille kohaselt tuleb töölepingut täita töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega.

Riigikohus antud lahendis ise lahendit ei teinud ja saatis asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Küll aga andis Riigikohus küllaltki selged juhised ringkonnakohtule: „Kuna töötaja vastuväite kohaselt saatis ta vaidlusalused dokumendid oma isiklikule e-posti aadressile tööülesannete täitmiseks, sh uue töötaja juhendamise eesmärgil, võib rikkumise tuvastamiseks olla mh oluline, kas need olid vajalikud töötaja tööülesannete täitmiseks ning millal ja milliseid dokumente töötaja endale vahetult enne töölepingu lõppemist saatis.“ Eelnevast saab tuletada, et juhul kui ei leia tõendamist, et töötaja vajas saadetud dokumente tööülesannete täitmiseks, siis suure tõenäosusega saab asuda seisukohale, et selline tegevus on käsitatav dokumentide isiklikul otstarbel kasutamisena ehk töötaja poolt oma kohustuste rikkumisena.

 

Hannes Küün

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta septembrikuu väljaandes Õigusuudised