Author: Tark

Riigikohus selgitas pankrotimenetluses esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusi

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas oma käesoleva aasta 3. mai kohtulahendis nr. 2‑21‑2785 pankrotimenetluses esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusi kui rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnikul vaid üks võlausaldaja ning teisi võlausaldajaid ei olnud.

Riigikohus tühistas viidatud tsiviilasjas ringkonnakohtu otsuse, milles kohus oli leidnud, et pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg‑st 1 koostoimes PankrS § 113 lg 1 p‑ga 3 tuleneb, et pankrotivõlausaldajate huvid saab lugeda kahjustunuks eeldusel, et pankrotivõlgnik on üht võlausaldajat teistele eelistanud, täites sellele võlausaldajale rahalisi kohustusi ajal, mil võlgnikul olid olemas teised võlausaldajad. Kuna viidatud juhul kõnealuste pangaülekannete tegemise ajal teisi võlausaldajaid ei olnud, siis sellist eeldust ei esinenud.

Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu eeltoodud seisukohaga ja leidis, et võlausaldajaid saab rahalise kohustuse täitmisega kahjustada PankrS § 109 lg 1 mõttes ka siis, kui rahalise kohustuse täitmise ajal on võlgnikul vaid üks võlausaldaja ning tähtsust ei ole sellel, et hilisema võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks pärast vaidlusaluste maksete tegemist.

Riigikohus selgitas sellega seoses täiendavalt, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis. Otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.

Riigikohus märkis, et olukorras, kus võlgnikul on rahalise kohustuse täitmise ajal mitu võlausaldajat, ei saa pidada neist ühe eelistamist teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Võlausaldajate huvide kahjustamise hindamiseks tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Riigikohtu selgituste kohaselt ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tõdemusest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses ning et selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud.

Võlausaldajate huvid tuleb lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Hageja ei pea sealjuures tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses.

Riigikohus selgitas täiendavalt, et võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded.

Võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemiseks on oluline hinnata ka seda, kas võlgniku käitumine oli vaidlustatud tehingu või toimingu tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Võlgniku tehingu või toimingu majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb mh arvesse võtta ka neid võlausaldajaid, kelle nõuded olid lähiajal muutumas sissenõutavaks.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=2-21-2785/89

Riigikohus selgitas osaniku väljaarvamisega osaühingust seonduvat

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas oma käesoleva aasta 26. aprilli kohtulahendis nr. 2-20-17189 põhjalikult osaniku väljaarvamisega osaühingust seonduvaid õiguslikke küsimusi.

Osaniku väljaarvamine osaühingust on reguleeritud äriseadustiku (ÄS) §‑s 167. See säte kohaldub juhul, kui osaühingu põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel otsustab osaniku väljaarvamise kohus osaühingu, keda esindavad osanikud, kelle osadega on esindatud üle poole osakapitalist, hagis osaniku vastu (ÄS § 167 lg‑d 1 ja 2). Osaniku osaühingust väljaarvamise nõude eeldused on ÄS § 167 lg‑test 1 ja 3 tulenevalt üldjuhul järgmised: (i)  osanik on rikkunud oma kohustust mõjuva põhjuseta olulisel määral või muul viisil osaühingu huve oluliselt kahjustanud; (ii) osanik ei ole kohustuste rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist lõpetanud vaatamata osaühingu kirjalikule hoiatusele (erandjuhtude kohta, mil eelnev hoiatus ei ole nõutav, vt alljärgnevalt).

Riigikohus selgitas, et osanike- või aktsionäridevaheline suhe on seadusjärgne võlasuhe (seadusega reguleeritud õigussuhe). Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt võlaõigusseaduse „VÕS“ § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega.

Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Riigikohus leidis, et osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte.

Riigikohus selgitas täiendavalt, et osaniku seadusest tulenevat õigussuhet nii osaühingu kui ka teiste osanikega reguleerib mh ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 32. Selle sätte kohaselt peavad osanikud omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Ühinguõiguse üldpõhimõtte järgi tuleb aktsionäride või osanike huvide vastandlikkuse korral eelistada ühingu üldisi huve. Osanikud on kohustatud nii omavahelises suhtes kui ka suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu või teiste osanike õigustatud huve. Osaniku hea usu põhimõttest tulenev kohustus mitte kahjustada ühingut võib Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt väljenduda nt selles, et osanik võib olla kohustatud hääletama osaühingule kahjulike tagajärgede vältimiseks vajalike otsuste poolt. Seega tulenevad TsÜS §‑st 32 osanikule kohustused nii teiste osanike kui ka osaühingu vastu.

TsÜS §‑st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Samuti võib õigustatud isik nõuda TsÜS § 38 lg 1 teise lause alusel juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada.

Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. Seda, kas osaühing pidi osanikku enne osaühingust väljaarvamise hagi esitamist hoiatama, tuleb kohtul eraldi hinnata.

Riigikohus selgitas, et ÄS § 167 lg‑st 1 tulenevalt saab kohus osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Kuivõrd osaühing on suletud ühingu vorm, mille sisesuhete regulatsioon on allutatud valdavalt dispositiivsuse põhimõttele, siis on osaühingu põhikirjaga võimalik ette näha ka seaduses sätestatuga võrreldes teistsugune osaniku väljaarvamise kord. Osanikule saavad aga sellised põhikirja sätted olla siduvad üksnes juhul, kui ta on nendega nõus. Osaniku saab põhikirjaga nõustunuks lugeda, kui ta omandas osaluse ajal, mil vastavad põhikirja sätted olid ÄS § 175 lg 2 järgi kehtivaks muutunud või kui vastavad sätted lisati põhikirja ja need muutusid kehtivaks küll pärast osaluse omandamist, kuid osanik on hääletanud vastava põhikirjamuudatuse poolt.

ÄS § 167 lg 2 kohaselt võivad hagi osaniku väljaarvamiseks osaühingu nimel esitada osanikud, kelle osadega on esindatud üle poole osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet. ÄS §‑st 167 ega muust sättest ei tulene, et hagi esitamiseks osaniku osaühingust väljaarvamiseks oleks vajalik osanike otsus. Hagi esitamiseks piisab ka sellest, kui ÄS § 167 lg‑s 2 nimetatud osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades.

Riigikohus ei nõustunud viidatud lahendis ringkonnakohtu varasema seisukohaga, mille kohaselt ei kohaldu hagi esitamisele osaniku väljaarvamiseks ühtegi piiravat tähtaega. Kuna osaniku õigussuhe osaühinguga on sarnane kestvusvõlasuhtele (VÕS § 195 lg 3) ning hagi osaniku väljaarvamiseks on suunatud selle õigussuhte lõpetamisele osanikust tulenevate asjaolude tõttu, tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg‑s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. ÄS § 167 lg 3 kohaselt müüakse osaniku väljaarvamisel osaniku osa avalikul enampakkumisel või kohtu määratud muul viisil. Müügist saadud raha, millest arvatakse maha müügiks tehtud mõistlikud kulutused, tagastatakse osanikule.

Riigikohus muutis käesoleva lahendiga ühtlasi oma varasemat seisukohta, mille järgi ÄS § 167 lg 3 kohaldamisel ei ole osaniku osaühingust väljaarvatuks lugemisel oluline osa müügist saadud summa suurus. Vastupidi varasemale seisukohale leidis Riigikohus nüüd, et osaniku osaühingust väljaarvatuks lugemisel on osa müügist saadud summa suurus oluline. Sisuliselt kujutab osaniku osaühingust väljaarvamine endast omandipõhiõiguse riivet, millel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Riigikohus leidis, et eelnimetatud riive proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab väljaarvatav osanik, kes keeldub vastuses hagile osa üleandmisest juhul, kui temale ei tasuta osa üleandmise eest õiglast hüvitist, saama oma osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise).

Osanikud võivad osanikule tema väljaarvamisel tasutava hüvitise suuruses kokku leppida, samuti kehtestada osa õiglase väärtuse kindlaksmääramise korra põhikirjas. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine ÄS § 167 lg 3 tähenduses õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus.

Osaniku väljaarvamisel on õiglane selline hüvitis, mis tagab väljaarvatavale osanikule täieliku majandusliku kompensatsiooni tema osaluse kaotuse ja omandisse sekkumise eest. Täielik kompensatsioon tähendab seda, et osanik peab saama selle, mida tema osalus on osaühingus tegelikult väärt. Väljaarvatavale osanikule tema osa kaotuse eest makstav hüvitis ei tohi olla karistuslik ehk väiksem osa väärtusest. Osanikud võivad siiski osaühingu põhikirjas kokku leppida, et hüvitis osaniku väljaarvamisel erineb osa väärtusest.

Osaniku väljaarvamisel osa eest hüvitise õiglase suuruse kindlakstegemiseks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Kuna ÄS § 167 lg 1 võimaldab osaühingust välja arvata üksnes vähemusosanikke, siis peab vähemusosaluse turuväärtuse arvutamisel arvestama, et vähemusosaluse allahindlus ei pruugi tagada õiglast hüvitist. Seetõttu hüvitise määramisel osaniku väljaarvamisel ei arvestata osanike erinevaid võimalusi osaühingu tegevust mõjutada.

Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse, kui väljaarvatav osanik ei tõenda, et osa väärtuse määramine muu aja seisuga tagab õiglasema hüvitise kaotatava osa eest. Kuna osaühing on üldjuhul osaühingus enamust omavate osanike kontrolli all, kes osaniku väljaarvamise menetluse algatamise otsustavad, siis ei ole võimalik välistada enamusosanike soovi vähendada vaidluse algatamise ajaks maksimaalselt osaühingu varade väärtust, saavutamaks sel viisil väiksema hüvitise maksmine. Selline olukord ei oleks aga seaduse mõttega kooskõlas ning muudaks omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalseks. Seetõttu tuleb kohtul juhul, kui tõendatakse osa väärtuse muutumine hagi esitamise ajaks, seda arvestada osa eest õiglase hüvitise määramisel, eelkõige lähtuda osa väärtusest selle aja seisuga, mil puudusid osa väärtust negatiivselt mõjutavad osaühingust või enamusosanikest lähtuvad asjaolud.

Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid, kuid mitte iga meetod ei taga väljaarvatavale osanikule õiglast hüvitist. Kohus ei ole õiglase hüvitise määramisel seotud mingi kindla metoodikaga ja sellega leitud osa väärtusega. Kohtu ülesanne on võrrelda erinevaid metoodikaid ja hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=2-20-17189/101

Riigikohus selgitas panga kui kontohalduri poolt hallatavas veebikeskkonnas (internetipangas) kuvatavate tehingutega seonduvaid õiguslikke küsimusi

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas oma käesoleva aasta 26. aprilli kohtulahendis nr. 2-21-13163 panga kui kontohalduri poolt hallatavas veebikeskonnas (internetipangas) kuvatavate tehingutega seonduvaid õiguslikke küsimusi.

Riigikohtusse jõudnud kõnealuse vaidluse puhul oli kaks panga klienti andnud mõlemad pangas üksteise suhtes ostukorraldused aktsiate ülekandmise kohta. Panga arvutisüsteem tekitas mõlemale kontole juurde 10 000 aktsiat ja arvas maha 10 000 aktsiat, mida tegelikult ei eksisteerinud. Süsteemi vea tõttu tekkis juurde 30 000 aktsiat. Kliendid panka sellest ei teavitanud, vaid võtsid nn libaaktsiate arvel võimendusega tehingute laenu. Kui pank vea avastas, olid kliendid võimenduslaenust saadud vahendid realiseerinud ning nende kontodel ei olnud vabu vahendeid, et endine olukord taastada. Seetõttu võeti mõlema kliendi väärtpaberikontolt maha 10 000 aktsiat.

Riigikohus selgitas, et kui kõnealuste aktsiate puhul on tegu Eesti väärtpaberite registris (register) registreeritud väärtpaberitega, kohaldub nende võõrandamisele muuhulgas väärtpaberite registri pidamise seaduse (EVKS) § 15 lg 1, mille esimese lause järgi on väärtpaberiülekanne registrisse kantud väärtpaberite kirjendamine ühelt väärtpaberikontolt teisele registripidaja poolt esimese väärtpaberikonto debiteerimise ning teise väärtpaberikonto krediteerimise teel vastava arvu väärtpaberite võrra. Sellest järeldub, et väärtpaberiülekande toimumiseks peab kontolt, millelt väärtpaberid teisele kontole üle kantakse, debiteerima (võtma maha) sellise hulga aktsiaid, mis teisele kontole krediteeritakse (juurde lisatakse). Eelkõige tähendab see, et väärtpaberiülekande eelduseks on aktsiate eelnev eksisteerimine kandena väärtpaberite registris. Kui väärtpabereid ei ole registrisse kantud, ei saa neid ka üle kanda.  Pank ei ole antud juhul registripidaja, vaid EVKS § 14 mõttes kontohaldur, kes mh edastab registripidajale väärtpaberikonto omajate korraldusi registritoimingute tegemiseks (EVKS § 14 lg 1 p 1). Väärtpaberiülekanne saab EVKS § 15 lg 1 teise lause järgi toimuda mh ka kontohalduri korraldusel, kuid ka see eeldab, et väärtpaberid on enne registrisse kantud.

Eeltoodu põhjal leidis Riigikohus, et registris registreeritud väärtpaberiülekanne ei saa toimuda selliselt, et ühele väärtpaberikontole krediteeritakse aktsiaid ilma samal ajal teiselt väärtpaberikontolt aktsiaid debiteerimata. Aktsiate kohta tehtud kirje muutumine kontohalduri hallatavas veebikeskkonnas (internetipangas), mille kaudu kontohaldur võimaldab väärtpaberikonto omajal temaga sõlmitud lepingu alusel mh väärtpaberiülekandeid teha, ei ole käsitatav aktsiate kohta tehtud kande muutmisena registris. Ei ole välistatud, et kontohalduri hallatavas keskkonnas (internetipangas) olev kirje aktsiate kuuluvuse kohta on arvutisüsteemi vea tõttu või muul põhjusel ekslik.

Riigikohus selgitas, et registris registreeritud väärtpaberite kuuluvust saab tõendada mh registri väljavõttega (vt EVKS § 7 lg‑d 1 ja 2). Aktsiate ülekandmine ei toimu üksnes kirje muutmisega kontohalduri poolt hallatavas keskkonnas (internetipangas), vaid täidetud peavad olema ka kõik muud väärtpaberite ülekandmise eeldused, sh et kontol kajastatud aktsiad eksisteerisid ehk olid registris registreeritud. Õigus registrisse kantud väärtpaberitele loetakse kolmandate isikute suhtes kehtivaks juhul, kui õigus on kantud registrisse (vt EVKS § 9 lg 1). Kui isik omandab heauskselt aktsia registrikandele tuginedes, loetakse register tema suhtes õigeks (vt EVKS § 9 lg 2).

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=2-21-13163/53

 

Allar Aru

Partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta juunikuu väljaandes Õigusuudised

Uued suunised Euroopast seoses töötasuga

24. aprillil 2023 võttis Euroopa Komisjon vastu uued reeglid, n-ö töötasu läbipaistvuse direktiivi, et võidelda palgadiskrimineerimise ning soolise palgalõhe vastu.

Peamised meetmed uue korra kohaselt on täiendav aruandluse kohustus ettevõtetele, millel on rohkem kui 100 töötajat, ja tööotsijale info jagamise kohustus. Aruandluskohustus hakkaks praeguse seisuga Eestis kehtima ligikaudu 889 organisatsioonile nii era- kui ka avalikus sektoris, mis moodustavad Eesti kõigist tööandjatest 1%. Tööandjad peavad edaspidi analüüsima palgalõhe näitajaid ning sõltuvalt organisatsiooni suurusest ja seaduses sätestatavatest tähtaegadest edastama ühe või kolme aasta tagant vastavale riigiametile infot palgalõhe olemusest või puudumisest. Vähem kui 100 töötajaga tööandjatel on palgalõhe andmete avaldamine vabatahtlik.

Kui andmete analüüsimisel ilmneb palgalõhe, mis on üle 5% ja pole selgitatav objektiivsete kriteeriumitega (nt erinevatel ametikohtadel töötamine), siis peab organisatsioon kuue kuu jooksul olukorda parandama. Kui seda ei tehta, siis peab tööandja läbi viima palgaauditi (sh pöörata tähelepanu näiteks vanemapuhkuselt naasvate töötajate tasustamisele).

Info jagamise kohustus hõlmab tööotsijale esmase töötasu teatamist juba töökuulutuses või vahetult enne tööintervjuud ja töötajatele info jagamist keskmise palga kohta. Lisaks keelatakse tööandjatel uurida tööotsija eelnevate töötasude kohta.

Uue direktiivi kohaselt võivad töötajad, kes on kannatanud soolise palgadiskrimineerimise all, saada hüvitist, sealhulgas maksmata töötasu ja lisatasu või mitterahalisi hüvesid. Kui palgadiskrimineerimise juhtumite puhul on tõendamiskoormus traditsiooniliselt langenud töötaja kanda, siis nüüd on tööandja ülesanne tõestada, et ta ei ole rikkunud ELi võrdse tasustamise ja palga läbipaistvuse eeskirju. Eesti on kohustatud rikkumiste heidutamiseks kehtestama karistused, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning sisaldama rahatrahve.

Eestil on direktiivi ülevõtmiseks aega kolm aastat ehk direktiivist tulenevad suunised ja nõuded peaksid jõustuma ja kehtima hiljemalt 2026. aastal. Uute nõuete peamine eesmärk on saavutada olukord, kus naistele ja meestele makstakse võrdväärse töö eest võrdset tasu, mis omakorda võiks vähendada ka tänaseks tekkinud märkimisväärset pensionilõhe.

Direktiivi tekstiga on võimalik lähemalt tutvuda veebilehel.

Liisingueseme väärtusest läbi õigusprisma

Riigikohus kinnitas ja selgitas 29. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses kohtuasja nr 2-21-108985 kohta tehtud liisingueseme väärtuse hindamise põhimõtteid õigusaktide vaatepunktist.

Riigikohtu otsuses toodud asjaolude kohaselt esitas liisinguandjalt nõude omandanud inkassofirma hageja võlanõude kostja vastu seoses võlgnevusega, mis tulenes sellest, et kostja liisis kapitalirendi vormis sõiduauto, laenates liisinguandjalt kokku 4500 eurot. Kostja ei taganud sõidukile kohustuslikku kindlustust ega teinud sõidukile tehnoülevaatust, mistõttu ütles liisinguandja lepingu üles ning võttis sõiduki tagasi. Auto müüdi oksjonil 360 euro eest. Kostja maksis hagejale nõude rahuldamiseks 1160 eurot ning hageja nõuab veel tagastamata põhiosa 3074 euro ulatuses.

Kostja asus seisukohale, et võlgnevus oli maksimaalselt 1584 eurot, sest liisinguandja pidi olema veendunud, et tagatiseks olev sõiduk katab vähemalt põhinõude ning liisinguandja tekitas kostjale kahju, kuna müüs sõiduki oksjonil 1-eurose alghinnaga, kuigi sõiduki turuväärtus autoportaali müügikuulutuste järgi võinuks olla 1850 eurot.

Maakohus nõustus kostjaga ning mõistis hageja kasuks välja võla summas 1584 eurot, millele lisas intressi ja viivise. Hageja apellatsioonikaebuse põhjal tühistas ringkonnakohus eelneva otsuse osaliselt ning mõistis hageja kasuks välja täiendavalt 1490 eurot ehk kokku 3074 eurot, sest sõidukil olid puudused, mis mõjutasid müügihinda, ning oksjonil kujunes sõiduki tegelik turuhind, mis oli 360 korda suurem kui alghind.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas eelneva otsuse ning leidis, et tühine oli liisingulepingu tüüptingimuse punkt, mis võimaldas lugeda liisingueseme võõrandamisel saadu selle väärtuseks. Kolleegiumi praktika järgi on selline kokkulepe lubatud, kuid peab vastama mitmele kriteeriumile. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Käesoleval juhul toimus liisingueseme võõrandamine täielikult liisinguandja taktikepi all ning hinnarisk langes ainuüksi liisinguvõtjale, kes ei saanud ise müügiprotsessi mõjutada. Seega kahjustas kõnealune lepingutingimus liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on tühine.

Kolleegium selgitas, et liisingueseme väärtuse tõendamise koormus lasub eelkõige liisinguandjal, sest liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada. Kolleegium lisas, et liisingueseme väärtust saab hinnata ka sarnaste asjade müügikuulutuste alusel, arvestades ja hinnates sealjuures konkreetse auto seisundit, muu hulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

Kolleegium asus seisukohale, et asja lahendamise jaoks ei oma tähtsust, missuguse alghinnaga kostja liisingueseme enampakkumisel müüki pani, kuid siiski ei saa iseenesest pidada mõistlikuks sõiduki enampakkumise korras müüki panemist alghinnaga üks euro, mis ilmselgelt ei vasta sõiduki väärtusele. Kolleegium nõustus kostjaga, et sõiduki alghind üks euro jätab mulje, et tegemist on täielikult kasutamiskõlbmatu sõidukiga ning tõenäoliselt isegi sõidukõlbmatuse tuvastamise juhul ei oleks sõiduki väärtus olnud ainult üks euro.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.

Tasu maksmisest öö- ja ületunnitöö korral

Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-21-9335 kohta tehtud 15. märtsi 2023. aasta kohtumääruses, et töölepingu seadus (TLS) ei võimalda leppida kokku, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub TLS § 29 lõikes 5 sätestatud töötasu alammääras. Ühtlasi selgitas Riigikohus, et ületunnitöö tasu aluseks tuleb võtta kõik töötasu osaks muutunud tasud.

Kohtumääruse asjaolude kohaselt esitas töötaja töövaidluskomisjonile avalduse tööandja vastu töötasu saamiseks öötöö ja ületunnitöö eest. Töölepingu kohaselt maksis tööandja töötajale tunnitasu, mis sisaldas tasu töötamise eest öösel. Töötaja oli seisukohal, et tööandja ei maksnud töötajale öösel töötamise eest töötasu kooskõlas TLS-iga. Samuti väitis töötaja, et tööandja maksis ületunnitöö eest seadusega nõutust vähem tasu, kuna tööandja ei arvestanud töötajale makstud preemiaga.

Töövaidluskomisjon jättis töötaja avalduse rahuldamata. Samuti jättis töötaja hagi rahuldamata maakohus, kellele töötaja esitas taotluse vaadata läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli töölepingus kokkulepitud tunnitasu suurem kui TLS-is sätestatud tunnitasu alammäär ning igakuist preemiat ei pidanud arvestama töölepingus kokkulepitud baastasu hulka, kuna selles ei oldud töölepingus ega kollektiivlepingus kokku lepitud. Ringkonnakohus keeldus töötaja apellatsioonikaebust menetlusse võtmast.

Riigikohus saatis kohtuasja samale ringkonnakohtule töötaja apellatsioonikaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi, kuivõrd Riigikohtu hinnangul oli maakohus selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kindlaks tegemata töötaja ööajal töötamise ja ületunnitöö tasu nõuete lahendamiseks kõik olulised asjaolud ja otsuse olulises osas põhjendamata.

Riigikohus selgitas, et TLS ei võimalda kokku leppida, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub TLS-is sätestatud töötasu alammääras. Pooled võivad siiski kokku leppida, et töötasu alammäärast suurem töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest, kuid seda üldjuhul siis, kui kokkulepitud töötasu on vähemalt töötasu alammäär koos kehtiva öötöö tasumääraga, mille sätestab TLS § 45 lõige 1 või kollektiivleping. Kui kokkulepitud töötasu on eelnimetatust väiksem, siis tuleb päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni järgi teha kindlaks, kas töötajale on tagatud nii töötasu alammäär kui ka öötöö tasumäär. Seejuures on päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni tõendamise kohustus tööandjal, kuivõrd tööaja arvestuse pidamise kohustus on TLS § 28 lõike 2 punkti 4 järgi tööandjal.

Ühtlasi käsitles Riigikohus TLS § 44 lõike 7 kohase ületunnitöö tasu aluseks oleva töötasu küsimust, selgitades, et seadus ei määratle töötasu sisu, mistõttu võivad pooled kokku leppida, millistest osadest töötasu koosneb, ning tööandjal on kohustus teavitada töötajat töötasust kirjalikult. Riigikohus leidis, et tööandjalt töötajale tehtavad maksed võivad olla käsitatavad töötasuna sõltumata nende nimetusest. Lisatasu muutub töötasu osaks näiteks juhul, kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused. Samuti saab lugeda, et lisatasu maksmisega on töötasu poolte kokkuleppel suurendatud, kui töötasu suuruse muutmist ei ole kirjalikult vormistatud, kuid see nähtub töötajale makstud töötasu teatisest. Kuivõrd töötaja on töösuhte nõrgem pool, siis peab töötasu koosseisu tõendama tööandja. Seejuures on tööandjal võimalik põhjendada ja tõendada, et lisatasu näol oli tegemist ühepoolse otsuse alusel tehtud maksega, mis ei ole käsitatav töötasuna.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.

 

Aare Tark

Vanempartner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta maikuu väljaandes Õigusuudised

Olulised muudatused pakendi- ja jäätmeseaduses

1. mail 2023 jõustuvad mitmed olulised jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muudatused. Eelkõige mõjutavad muudatused pakendiettevõtjaid, samuti joogipakendite ja jookide tootjaid, toitlustusettevõtjaid, festivalide korraldajaid ning teatud kaubandusettevõtjaid.

Seadusemuudatusega võetakse üle ühekordse plasti direktiiv, mille eesmärk on vältida ja vähendada teatud plasttoodete mõju keskkonnale, eelkõige veekeskkonnale ja inimeste tervisele, ning edendada üleminekut ringmajandusele.

Olulisemad muudatused on järgmised.

Pakendiettevõtjad peavad võtma kasutusele meetmed, et vähendada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist aastaks 2026 võrreldes 2023. aastaga. Pakendiettevõtjail tuleb eelnevaga seoses  2023. aasta 1. septembriks koostada ja veebilehel avaldada tegevuskava. Ettevõtjad saavad rakendatavaid meetmeid ise valida, kuna seadusega neid ette ei nähta. Näiteks võib tarbijatele pakkuda võimalust osta lahtiselt müüdavat valmistoitu ja pakendamata jooki tarbija enda pakendisse või topsi. Samuti saab kehtestada hinna ühekordselt kasutatavale pakendile ning pakkuda võimalust kasutada korduskasutatavat alternatiivi.

Pakendiettevõtjad peavad hakkama esitama pakendiregistrisse andmeid ühekordselt kasutatavate plasttoodete koguste kohta. Esimesed andmed tuleb esitada 2023. aasta kohta, võimalusel ka 2022. aasta andmed. Uus kohustus on vajalik selleks, et hinnata, kas pakendiettevõtja on täitnud oma 2026. aasta eesmärki vähendada ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimist.

Alates 2024. aasta 1. jaanuarist peavad pakendiettevõtjad hakkama kandma täiendavaid kulusid seoses järgmiste ühekordselt kasutatavate plasttoodetega: toidupakendid, kuni 3 liitrit mahutavad joogipakendid, joogitopsid, painduvast materjalist pakid ja pakkematerjalid ning õhukesed ja eriti õhukesed plastkandekotid. Pakendiettevõtjad peavad kandma avalikesse kogumissüsteemidesse äravisatud toodetest tekkinud jäätmete kogumise, sh taristu ja selle käitamise ning nende jäätmete edasise veo ja käitlemise kulud ning nendest toodetest tekkinud prügi koristamise ning edasise veo ja käitlemise kulud.

Alates 2023. aasta 1. maist võivad pakendiettevõtjad korraldada kliendi poolt tagastatavate pakendite kokku kogumist kauba üleandja kaudu. Sellisest võimalusest peab lõppkasutajat ja tarbijat ette teavitama. Samuti peab lõppkasutajal ja tarbijal olema kauba tellimisel võimalus teavitada soovist pakendid tagastada kauba üleandmisel. Pakendite tagastamine peab olema lõppkasutajale ja tarbijale tasuta.

Alates 2023. aasta 1. maist on keelatud esmakordselt turule lasta järgmisi ühekordselt kasutatavaid plasttooteid: vatitikuvarred, söögiriistad (noad, kahvlid, lusikad, söögipulgad), taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad, tavatarbijale kasutamiseks mõeldud õhupallide varred ning tooted, mis on valmistatud oksüdantide toimel lagunevast plastist, näiteks plastkandekotid ja põllumajanduses kasutatav kile.

Alates 2024. aasta 1. jaanuarist on avalikel üritustel lubatud kasutada toidu ja joogi serveerimiseks ainult korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Vastava nõude täitmise tagamise kohustus on pandud avaliku ürituse korraldajale.

2025. aastaks peavad pakendiettevõtjad, kes lasevad turule ühekordselt kasutatavaid plastist joogipudeleid, aastas kokku koguma vähemalt 77% samal kalendriaastal turule lastud joogipudelite kogusest. 2029. aastaks on sihtmääraks 90% turule lastud kogustest.

Esmakordselt Eesti turule lastavad plasti sisaldavad tooted peavad kandma märgistust, millega teavitatakse tarbijat plasti olemasolust tootes ja selle ebasobivast kõrvaldamisviisist ning mõjust keskkonnale. Nõue puudutab hügieenisidemeid, tampoone, niisutatud pühkepaberit, filtriga tubakatooteid ja tubakatoodetega kasutamiseks turustatavaid filtreid ning joogitopse.

Riigikohus selgitas kinnisasja kaasomandi lõpetamise ja hüvitamiskohustusega seonduvat

Riigikohus lahendas enda 22. märtsi 2023. aasta otsuses nr 2-19-18320 olukorda, kus kaasomandis oleva kinnisasja naabrid ei suutnud kinnisasja ühiselt haldamise osas kokkuleppele jõuda ning hageja oli kohtusse esitanud hagi kaasomandi lõpetamiseks. Peamised erimeelsused seisnesid öörahu tagamises ja kaasomanike hoolivuses korra vastu, samuti hoone rekonstrueerimises. Hageja soovis, et kaasomand lõpetataks selliselt, et kinnisasi jäetakse hageja ainuomandisse, kohustusega hüvitada kostjatele neile kuuluva kaasomandi osa väärtus. Samuti soovis hageja, et kostjaid kohustataks tegema vastav tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks, mis määraks ainuomanikuks hageja, ning et kohtulahend asendaks vastava tahteavalduse.

Kostjad vaidlesid hagile vastu, esitades vastuhagi palvega jätta kinnisasi kostjate ainuomandisse, kohustusega hüvitada hagejale talle kuuluva kaasomandi osa väärtus. Sarnaselt hagejale palusid ka kostjad, et hagejat kohustataks tegema tahteavaldust kinnisturaamatu kande muutmiseks, mida asendaks kohtulahend. Kostjad kinnitasid enda tugevat sidet kinnisasjaga ning avaldasid kahtlust, et hagejal on piisavalt vahendeid neile kuuluva kaasomandi väljaostmiseks. Samuti lisasid kostjad, et nendele kuuluv kaasomand on koormatud kahe hüpoteegiga ning olukorras, kus üks kostja on töö kaotanud ning teise tervislik seisund ei võimalda tal täiskoormusega tööl käimist, oleksid nad hageja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise taotluse rahuldamisel olukorras, kus pärast hüpoteegiga tagatud laenukohustuste täitmist ei jääks neile piisavalt vahendeid uue, samaväärse kodu soetamiseks.

Kuivõrd kostjad esitasid alternatiivina taotluse ka kaasomand jätta lõpetamata, esitas hageja sellele vastuväite, pidades kaasomandi jätkumist suurte erimeelsuste tõttu võimatuks. Alternatiivina pakkus hageja välja võimaluse lõpetada kaasomand kinnisasja müümisega kaasomanike vahelisel enampakkumisel.

Maakohus rahuldas hagi ja jättis kostjate vastuhagi rahuldamata. Kostjad esitasid seejärel apellatsioonkaebuse, paludes kaasomand jätta lõpetamata. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kostjate apellatsioonkaebuse ning jättis hagi rahuldamata, kuivõrd kohtu hinnangul oli taotletud kaasomandi lõpetamise viis ebaõiglane. Otsuse tegemisel tugines ringkonnakohus peamiselt sellele, et maakohus jättis otsuse tegemisel arvestamata kostjate kaasomandi osa väärtust vähendavad koormavad hüpoteegid, mis omakorda kannab ka hageja jaoks riski olukorras, kus kostjad jätavad hüpoteekide eest tasumata ning need jäävad kinnisasja edasi koormama, samuti ei hinnanud maakohus hageja reaalset võimet hüvitist maksta.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse nii materiaalõiguse väära kohaldamise kui ka menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus tõi välja, et ehkki ringkonnakohus oli varasemale praktikale viidates õigesti leidnud, et pooltel oleks olnud põhjendatud taotleda otsuse täitmise viisi kindlaksmääramist selliselt, et hüvitis mõistetakse hagejalt välja või nähakse hüvitise maksmine ette eseme omandamise eeldusena, st omandamiseks vajalike tahteavalduste andmise kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitena, ei nõustunud kõrgeim kohus ringkonnakohtuga selle järelduse osas, et mainitud taotluse puudumine muudab kaasomandi lõpetamise ebaõiglaseks ja annab aluse jätta hagi rahuldamata. Riigikohtu hinnangul oleks ringkonnakohus pidanud vastavale järeldusele jõudes menetlusosalistele selgitama, et neile oleks kasulik vastav taotlus esitada.

Riigikohus selgitas ka, et kui kaasomanikud on esitanud kaasomandi lõpetamise taotluse viisil, et omand jääb ühele poolele, kohustusega selle väärtus teisele poolele hüvitada, siis tuleb kohtul välja selgitada kaasomandis oleva asja kui terviku väärtus ning kindlaks määrata kaasomanikele makstava rahalise hüvitise suurus vastavalt nende kaasomandi osale kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest. Kohus lisas, et olukorras, kus kaasomand taotletud viisil lõpetatakse ning üks omanikest jääb enda omandist ilma, on tal seaduse alusel õigus keelduda kaasomandi lõpetamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus – taolist vastastikust täitmist saab kohus kohaldada üksnes taotlusel, st mitte omaalgatuslikult. Samuti selgitas kohus, et kui kaasomanik, kes kaasomandi lõpetamise tulemusel kaotab omandi ning saab õiguse hüvitisele omandi kaotuse eest, soovib end täitmise vastu kaitsta, on tal õigus kohtult taotleda otsuse täitmise tähtaja määramist, mille kestel saab otsust omandamise osas täita – selliselt kaitseb omanik end selle vastu, et kaasomanik tasub hüvitise alles pika aja möödudes, mis võib kaasomandi eseme vahepealse väärtuse tõusu tõttu muuta hüvitise ebapiisavaks, kompenseerimaks omandi kaotust.

Riigikohus tõi muuhulgas ka välja, et kui mitu kaasomanikku on esitanud kaasomandi lõpetamise hagi, milles taotlevad kaasomandi lõpetamist selliselt, et asi antaks ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, oleks pooltele õige esitada ettepanek kasutada kaasomandi lõpetamise viisina kaasomandis oleva kinnisasja müümist avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel. Juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et kaasomanike vaheline enampakkumine ei anna piisavat kindlust, et kaasomandi eseme omandist ilma jäävatel kaasomanikel õnnestub saada selle eest õiglane hüvitis, tuleb kohtutel teha pooltele ettepanek nõuda kaasomandi lõpetamist viisil, et kaasomandis olev asi müüakse avalikul enampakkumisel. Seejuures tuleb arvestada seda, et avaliku enampakkumise korral saavad enampakkumisel osaleda ka kaasomandis oleva asja senised kaasomanikud.

Riigikohus selgitas lahendis ka hüpoteekide kehtima jäämist. Olukorras, kus kaasomand lõpetatakse viisil, et kaasomandis olev asi antakse kaasomandi lõpetamist nõudvale kaasomanikule ja teda kohustatakse hüvitama teistele kaasomanikele nende kaasomandi osa väärtus rahas või et kaasomandis olev asi müüakse enampakkumisel, siis üldjuhul jääb kaasomandi osa koormanud hüpoteek senisel kujul kehtima. Sellisel juhul peab seni kaasomandis olnud asja omandaja arvestama võimalusega, et juhul kui oma senise kaasomandi osa kaotav kaasomanik ei rahulda hüpoteegiga tagatud nõuet, tuleb tal taluda sundtäitmist hüpoteegi alusel. Kui kaasomandi osa kaotav isik kaasomandi osa eest saadava hüvitise arvel hüpoteegiga tagatud nõuet ei rahulda ning hüpoteegipidaja nõuab hüpoteegi realiseerimiseks kaasomandisse kuulunud eseme omandajalt sundtäitmise talumist, saab kaasomandisse kuulunud eseme omandaja hüpoteegiga tagatud nõude ise rahuldada ning seeläbi vältida sundtäitmist hüpoteegiga koormatud eseme arvel. Sellisel juhul läheb talle nõue rahuldatud osas üle.

Võeti vastu muudatused tööturumeetmete regulatsiooni ajakohastamiseks

Riigikogus võeti vastu uus tööturumeetmete seaduse terviktekst, mille eesmärk on korrastada tööturuteenuste osutamise õiguslikku regulatsiooni. Uus seadus hakkab alates 1. jaanuarist 2024 asendama seni kehtinud tööturuteenuste ja -toetuste seadust, vähendades seeläbi Eesti tööhõivepoliitika õigusliku korralduse keerukat ülesehitust.

Ehkki uus seadus ei too endaga kaasa märkimisväärseid sisulisi muudatusi, on selle peamise eesmärgina välja toodud olemasoleva õigusregulatsiooni korrastamine ja süstematiseerimine, luues seeläbi senisest loogilisema terviku. Uue seadusega võetakse kasutusele mõiste tööturumeede, mis hõlmab aktiivseid tööturumeetmeid ehk tööturuteenuseid ja tööturutoetusi, aga ei hõlma passiivseid tööturumeetmeid ehk töötushüvitisi. Vastavalt seadusele on tööturumeetmed järgnevad: (i) tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest teavitamine; (ii) töövahendus; (iii) karjääriteenused; (iv) töökeskne nõustamine; (v) oskuste arendamine; (vi) ettevõtluse toetamine; (vii) töövalmiduse toetamine; (viii) töövõime toetamine; (ix) tööle asumise ja tööl püsimise toetamine ja (x) tööturuteenusel osalemise toetamine.

Tööturumeetmete pakkumist korraldab töötukassa, kuid samuti võivad tööturumeetmete pakkumist korraldada ja meetmeid pakkuda kohaliku omavalitsuse üksused ja muud asjaomased füüsilised ja juriidilised isikud seaduses sätestatud juhul või valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud tööturumeetmete pakkumise tingimustel ja korra kohaselt. Tööturumeetmeid rahastatakse töötuskindlustuse seaduses sätestatud tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitali vahenditest, riigieelarve sihtotstarbelistest eraldistest, samuti tööturumeetmete rahastamiseks ettenähtud Euroopa Liidu või muudest toetustest.

 

Tanel Tark

Juhtivpartner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta aprillikuu väljaandes Õigusuudised