Author: Rahel Behrsin

2. novembril 2025 jõustus politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seadus, millega nähakse ette numbrituvastuskaamerate kasutamise ning nende andmete töötlemise, säilitamise ja juurdepääsu alused, et kaamerate kasutamine oleks selge, arusaadav ja seadusega reguleeritud.

Seaduse kohaselt võib kaameratega tehtud pilte ja sealt tuvastatud andmeid, nagu registreerimisnumber ning pildi tegemise aeg ja koht, kasutada kuritegude menetlemisel, aga ka kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamisel, tõrjumisel või sellist ohtu sisaldava korrarikkumise kõrvaldamisel ning tagaotsitavate asukoha selgitamisel. Fotod tuleb seaduse kohaselt kustutada 45 päeva pärast ja nende vaatamise üle peab saama teha järelevalvet.

Kui algselt nägi seaduseelnõu numbrituvastuskaamerate andmetele juurdepääsu ette vaid Politsei- ja Piirivalveametile ja julgeolekuasutustele, siis teise lugemise käigus muudeti eelnõu nii, et andmeid saab sarnaselt kehtivale seadusele kasutada ka Maksu- ja Tolliamet.

Riigikohus on 19. novembri 2025 lahendis nr 2-23-117906 andnud juhiseid, millal on reisijal õigus nõuda lennuhüvitist ning millal vabaneb lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas reisijast hageja 22. juunil 2023 maakohtule lennuettevõtjast kostja vastu hagi, milles palus peamise nõudena kostjalt välja mõista lennuhüvitise 400 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli reisijal broneering Turkish Airlinesi 30. septembri 2022 lennule, mis pidi väljuma Tallinnast kohaliku aja järgi kell 5.00 ja maanduma Antalyas kohaliku aja järgi kell 8.55. Eestis ja Türgis oli vaidlusalusel ajal sama aeg. Lend väljus planeeritust hiljem ehk 30. septembril 2022 kell 17.50.

Lennureisijate määruse art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud maksma määruse art 7 järgi hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.

Lennureisijate määruse põhjenduste p 14 teise lause kohaselt võivad erakorralised asjaolud esineda eelkõige poliitiliselt ebastabiilsete olude, asjaomase lennu jaoks sobimatute ilmastikutingimuste, aga ka näiteks turvalisuse ohu korral, samuti lennuohutusega seotud ettenähtamatute vajakajäämiste ning streikide tõttu, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist. Õhutranspordi valdkonnas on erakorraline asjaolu sündmus, mis ei ole oma olemuselt või päritolult omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljub tema tegeliku kontrolli alt (EKo 31.01.2013, C-12/11, p 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

Erakorraliste asjaolude esinemine iseenesest ei vabasta lennuettevõtjat hüvitise maksmise kohustusest. Nagu Euroopa Liidu Kohus on selgitanud, võivad lennureisijate määruse põhjenduste p‑s 14 viidatud sündmused erakorralisi asjaolusid esile kutsuda, kuid kõik nende sündmustega seotud asjaolud ei ole ilmtingimata hüvitise maksmise kohustusest vabastamise alused (EKo 22.12.2008, C‑549/07, p 22).

Riigikohus selgitas, et isegi kui Antalyast Tallinnasse saabuva lennu maandumist Tallinna lennuväljal takistasid ebasobivad ilmastikuolud, ei oleks see vabastanud Turkish Airlines kohustusest reisijale lennu hilinemise tõttu hüvitist maksta, kui Turkish Airlines oleks saanud võtta meetmeid, et vältida selle lennu hilinemist.

Euroopa Liidu Kohtu praktikast tulenevalt ei või lennuettevõtja, kes soovib erakorralisele asjaolule tuginedes vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, üldjuhul piirduda sellega, et pakub asjaomastele reisijatele võimalust lennata sihtkohta tema enda järgmise lennuga, mis jõuab sihtkohta esialgu kavandatust päev hiljem. Hoolsus, mida nõutakse lennuettevõtjalt selleks, et ta vabaneks hüvitise maksmise kohustusest, eeldab seda, et ta rakendab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel.

Selline hoolsus eeldab mh, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mis saabuvad sihtkohta varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend. Selliseid lende võivad teha ka teised lennuettevõtjad, kes ei pea kuuluma samasse lennundusallianssi. Üksnes juhul, kui ei ole ühtegi vaba kohta mõnel teisel otse- või vahemaandumisega lennul, mis võimaldaks asjaomasel reisijal jõuda oma sihtkohta varem, kui ta jõuaks lennuettevõtja järgmise lennuga, või kui teekonna niisugune muutmine nõuaks sellelt lennuettevõtjalt oma ettevõtte suutlikkuse seisukohast asjakohasel ajal vastuvõetamatuid ohverdusi, saab järeldada, et kõnealune lennuettevõtja on rakendanud kõiki tema käsutuses olevaid meetmeid siis, kui ta suunab reisija oma järgmisele lennule (EKo 11.06.2020, C-74/19, p-d 59-60).

21. novembril 2025 jõustusid väärtpaberituru seaduse muudatused[1], mille tulemusel saavad Eesti pangad, finantsasutused ja suurettevõtted paremini ligi rahvusvahelistele tuletis- ja repoturgudele, mis aitab tõsta nii Eesti ettevõtete kui ka kogu ettevõtluskeskkonna rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Seadusega täpsustati ning ühtlustati tuletis- ja repotehingutega seonduvat tasaarvestuse režiimi ja kvalifitseeruvaid osapooli, kes võivad selliseid lepinguid teha. Samuti laiendati nende isikute ringi, kes saavad kasutada eriliigilise tagatisena finantstagatist.

Muudeti finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust, kus on sätestatud pankade suhtes rakendatavad kriisiennetus- ja lahendusmeetmed. Muudatustega tagatakse pankadele ja järelevalvet tegevale Finantsinspektsioonile parem selgus nende õigustest ja kohustustest. Mõne panga jaoks võivad muudatused tähendada, et ei ole vaja koostada kriisiplaani ja väheneb kohustus hoida kriisipuhvreid.

Seadusega muudeti ka eluasemelaenude tagatiseks oleva kinnisvara hindamine paindlikumaks. Pangad saavad põhjendatud juhul hinnangu teha statistiliste andmete alusel, mistõttu pole eraldi hindamisakti tellimine alati vajalik. See lihtsustab kodulaenu üleviimist ühest pangast teise ja vähendab kodulaenu refinantseerimise kulu.

Lisaks muudeti maksejõuetusrežiimi, et tagada tuletis- ja repotehingute tehingute selgem jõustatavus pankroti- ja muudes sarnastes olukordades. Regulatsioon näeb ette, et maksejõuetuse olukorras ei saa pankrotihaldur selliste tehingute läbiviimisesse sekkuda.

[1] Parandatakse tuletis- ja repotehingute regulatsiooni ning viiakse see rahvusvaheliste standarditega kooskõlla.

Riigikohus selgitas 19. novembri 2025 lahendis nr 2-23-2975, et ka kaugesse tulevikku lükatud kohustuse täitmise tähtpäevaga tehingud tuleb lugeda võlausaldajate huve kahjustavaks.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas hageja kui võlgniku pankrotihaldur kostja vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks võlgniku pankrotimenetluses. Tehing, mida hageja soovis tagasi võita, oli võlgniku ja kostja vahel 24. jaanuaril 2019 sõlmitud kokkulepe, millega pooled leppisid kokku, et kostjal võlgniku ees oleva rahalise kohustuse täitmise tähtaeg on 1. veebruar 2029.

Kuna maakohtu tuvastatu kohaselt tehti see tehing rohkem kui aasta, aga vähem kui kolm aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis oli nõude alus PankrS § 110 lg 1 p 3. Sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingu, kui võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Riigikohus selgitas, et tehing kahjustab võlausaldajate huve mitte ainult siis, kui selle tulemusel väheneb võlgniku vara, vaid ka siis, kui võlausaldajate nõuete rahuldamine selle vara arvel muudetakse ebamõistlikult raskeks. Muuhulgas on see nii näiteks juhul, kui kolmandal isikul võlgniku ees oleva kohustuse täitmise tähtpäev lükatakse kokkuleppel nii kaugesse tulevikku, et pankrotimenetluse tavapärast mõistlikku kestust arvestades ei saaks selle kohustuse täitmist pankrotimenetluse ajal nõuda.

Seega kahjustab võlausaldajate huve eelduslikult võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe, millega võla tasumise tähtpäev lükatakse kümne aasta võrra edasi. Võlausaldajate huvides on see, et nõue pannakse maksma võimalikult vara, ja kui nõude maksmapaneku võimalus lükatakse sedavõrd kaugesse tulevikku, siis on nõude omaja võlausaldajad sisuliselt kaotanud võimaluse saada oma nõuded selle arvel rahuldatud.

Lisaks kaasneb Riigikohtu hinnangul sellise kokkuleppega arvestatav risk, et kohustatud isiku majanduslik olukord halveneb vahepeal sel määral, et ta ei ole kohustuse täitmise uue tähtpäeva saabumise ajal enam võimeline kohustust täitma. Niisuguse riski võtmine ei ole eelduslikult võlausaldajate huvides.