TARK meeskond eesotsas partner Hannes Küüniga nõustas Icebreaker.VC-d Eesti kosmosevaldkonna idufirmasse Spaceit (https://spaceit.eu) kapitali kaasamise ringis. Spaceit pakub satelliidioperatsioonide platvormina missioonikontrolli, samuti hulgaliselt simulaatoreid, mille eesmärk on kosmosevaldkonna küberjulgeoleku kaitse tugevdamine.
Lisaks Icebreaker.VC-le lisandus Spaceit omanikeringi UG Investments Eestist.
Riigikohtu halduskolleegium leidis käesoleva aasta 26. mai otsuses nr. 3-17-2013, et samas kohtuasjas tehtud varasemad Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ning kohustati kohaliku omavalitsust (valda) esitatud tuulepargi projekteerimistingimuste taotlust uuesti läbi vaatama.
Riigikohus leidis oma otsuses, et praegusel juhul tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke. Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel. Tuuleenergia tootmise võimalusi kaaludes tuleb arvestada riigi seatud taastuvenergia tootmise eesmärkidega.
Asjakohase maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu seletuskirjas oli seatud tingimus, mille järgi maardlaga kattuvale tuuleenergia arendusalale on tuulepark võimalik rajada pärast maavaravaru ammendamist. Arenduspiirkondade rajamisel tuleb arvelolev maavara väljata nii, et tagatud oleks selle kasutuskõlblikkus, ning väljatud maavara tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Üldplaneeringu seletuskirjas on neid tingimusi korratud ja täpsustatud, et enne tuulepargi rajamist tuleb väljata maavara tuulegeneraatorite alt ning et see on võimalik kokkuleppel kaevandamisloa omanikuga.
Riigikohus leidis, et viidatud planeeringute seletuskirjadest pole võimalik järeldada, et tuulepargi rajamist kavandati alles aastakümnete pärast. Sellisel juhul olnuks võimalik näiteks ala reserveerida tuuleenergia tootmiseks või märkida, et tuulepark on kavas rajada pikas perspektiivis ammendatud maardlaalade korrastamise raames. Tõdemus, et arvestada tuleb erinevate tegevuste ajatamisest tingitud viivitustega, sellist tähendust ei kanna. Üldplaneeringus kasutatud sõnastus, mille järgi maavara tuleb väljata tuulegeneraatorite alt, kohustab nii pädevaid asutusi kui ka puudutatud isikuid otsima lahendusi selleks, et kaevandamine ja tuuleenergia tootmine saaks koostoimida. Seejuures on erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks just planeeringute ülesanne. Projekteerimistingimused antakse üldplaneeringu alusel ning need reguleerivad otseselt vaid ehitamist, mitte kaevandamist.
Eeltoodu põhjal leidis Riigikohus, et tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. PlanS järgi tuleb nii maakonna- kui ka üldplaneeringud üle vaadata iga viie aasta tagant, seejuures hinnatakse ka planeeringukohase arengu tulemusi ja planeeringu edasise elluviimise võimalusi.
Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestas kõnealuse maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus. Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuli kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke.
Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks. Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse.
Kui kaevandamisloa omanikega kokkuleppele ei jõuta, tuleb haldusorganitel kaaluda planeeringu elluviimiseks erinevate haldusmeetmete rakendamist. Vaagida tuleb kõiki asjakohaseid õiguslikke lahendusi, sh vajaduse korral kaevandamislubade muutmist või kaevandamise kui ühe maakasutusviisi täpsustamist planeeringutes. Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist. Ekslik on varasemate kohtuastmete seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada.
Riigikohus leidis kokkuvõtvalt, et põrkuvaid huve ei tohi kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. Avalikke huve võib ülekaalukalt kõige paremini teenida selline lahendus, mille puhul kaevandatakse turvast ja toodetakse tuuleenergiat ühel ajal samas kohas.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-17-2013/31
Riigikogu menetluses on Finantsinspektsiooni seaduse täiendamise seaduse eelnõu (380 SE) mille osas on tehtud ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 15.06.2021.
Eelnõuga laiendatakse riikliku finantsjärelevalvega seonduva teabe avaldamise aluseid ning luuakse Finantsinspektsiooni seaduses õiguslik alus hoiatusteadete avaldamiseks. Eelnõu võimaldab Finantsinspektsioonil avaldada hoiatusteateid ja hoiatada avalikkust nõuetele mittevastavatest tegevustest ja vastavatest kahtlustest finantsjärelevalve valdkonnas.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärgiks sätestada Finantsinspektsiooni õigus avaldada hoiatusteateid ja hoiatada avalikkust finantsjärelevalvega seonduvalt nõuetele mittevastavatest tegevustest ning vastavatest kahtlustest. Teavitused võimaldavad varakult anda Eesti avalikkusele teavet finantssektoriga seonduvatest riskidest ja teavitada tarbijaid põhjendatud ohtudest finantsjärelevalve valdkonnas. Arvestades üha kasvavat finantsteenuste turgu ja uut sorti teenuste turule tulekut, kasvab üha enam tõenäosus, et avalikkuse jaoks ˮreklaamitakseˮ välja selliseid finantsteenuseid või -tooteid, mille osutamiseks või pakkumiseks võib olla vajalik Finantsinspektsiooni tegevusluba, kuid vastavat teenust või toodet pakkuval isikul seda ei ole. Sellisel juhul on äärmiselt oluline, et Finantsinspektsioonil oleks võimalus avalikkust sellest koheselt ka teavitada või hoiatada.
Teavitamine on käsitletav preventiivse ohuennetusena ning hoiatusteadete avaldamine finantsjärelevalveasutuste tegevuses on rahvusvaheliselt tunnustatud tava. Finantssektorit puudutava informatsiooni kogumine ja levitamine on tänapäeval üks peamisi finantsjärelevalve ülesandeid, mis võimaldab suurendada finantssektori usaldusväärsust avalikkuse silmis. Samuti annab see klientidele ja investoritele võimaluse adekvaatse informatsiooni põhjal hinnata finantsteenuste pakkujate usaldusväärsust ja langetada vastavalt sellele ise teadlikke otsuseid vastavate teenuste kasutamiseks. Hoiatusteate avaldamine on käsitletav teabe avaldamisena finantsjärelevalve kohta, kuid kehtiv seadus ei võimalda selliseid teateid praegu finantsjärelevalve käigus avaldada. Nimetatud sätted näevad ette, et Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus ei ole avalik ning finantsjärelevalve käigus saadud teave on konfidentsiaalne.
Varasema Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2021 otsusega kohtuasjas nr 3-19-885, tunnistas Riigikohus seadusvastaseks Finantsinspektsiooni avaldatud hoiatusteate. Kohtuotsuse kohaselt puudub Finantsinspektsioonil õiguslik alus avalikkuse hoiatamiseks isikute, kes ei ole finantsjärelevalve subjektid ja tegutsevad ilma Finantsinspektsiooni tegevusloata, eest.
Kuni eelnimetatud kohtuotsuseni oli Finantsinspektsioon seisukohal, et temal kui korrakaitseorganil on oma pädevuse piires õigus teha haldustoiminguid (haldusmenetluse seaduse § 107 tähenduses) ning teavitada avalikkust korrarikkumistest ja vastavatest ohtudest teadaannete ning hoiatuste kaudu, muuhulgas ka selliste isikute tegevuse osas, kes ei ole finantsjärelevalve subjektid. Eelnõuga soovitakse seaduses ilmnenud vastav lünk ületada. Sarnaselt eelnõus sätestatule reguleeritakse finantsvaldkonna hoiatusteateid finantsjärelevalve seadusega ka mõnedes meie lähiriikides, sh Soomes.
Eelnõu teksti ja menetlusega on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/de4f3b26-97eb-48d0-b90a-bf0ec1a0ef0e/Finantsinspektsiooni%20seaduse%20t%C3%A4iendamise%20seadus
Riigikogu menetluses on Äriseadustiku ja raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (digilahendused äriühinguõiguses) (394 SE) mis on algatatud 17. mail 2021 ning mille eesmärgiks on võtta üle ELi direktiiv, mis reguleerib digitaalsete vahendite ja menetluste kasutamist äriühinguõiguses.
Eelnõuga võimaldatakse äriühingu filiaali elektroonilist registreerimist ja seeläbi lihtsustatakse piiriülest majandustegevust. Eelnõu võimaldab ka välismaa äriühingul filiaal registreerida elektroonilisel teel ettevõtjaportaali kaudu. Kehtiva õiguse kohaselt on filiaali registreerimine Eestis võimalik üksnes notari vahendusel, mis on ajamahukas ja kulukas. ELi äriregistrite vahel hakatakse lisaks äriühingute kohta vahetatavatele andmetele vahetama andmeid ka filiaalide kohta, nt filiaali registreerimise või kustutamise kohta. Senine andmevahetuse puudumine on võimaldanud tegutseda filiaalidel ka siis edasi, kui äriühing on teises liikmesriigis tegevuse juba lõpetanud.
Eelnõuga muudetakse filiaali registreerimine ja likvideerimine vabatahtlikuks. Edaspidi saab välismaa äriühing äriregistris filiaali registreerida, kui soovib seal oma andmed avalikustada. Ka siiani on seda tingimust tõlgendatud kooskõlas ELi õigusega, see tähendab, et võimaluse, mitte kohustusena. Eelnõuga luuakse alus vahetada alates 2023. aasta 1. augustist ELi liikmesriikide vahel automaatselt andmeid ka äriühingute juhatuse liikmete ärikeeldude kohta. Kehtiva õiguse järgi selline automaatne andmevahetus puudub.
Eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb direktiivi kohaselt direktiivi ülevõtmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid kehtestada enne 1. augustit 2021. a. Sellest lähtuvalt jõustuvad eelnõuga kaasnevad muudatused 1. augustil 2021. a.
Filiaali registreerimise ja likvideerimise nõude kaotamine jõustub 1. jaanuaril 2022. a, et oleks piisavalt aega analüüsida ja teha vajalikud muudatused finantsvaldkonna seadustes.
Eelnõu teksti ja menetlusega on võimalik lähemalt tutvuda aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a873dc55-cfb4-4d9e-b8a2-99c0788f495c/%C3%84riseadustiku%20ja%20raamatupidamise%20seaduse%20muutmise%20seadus%20(digilahendused%20%C3%A4ri%C3%BChingu%C3%B5iguses)
Allar Aru
Partner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2021. aasta juunikuu väljaandes Õigusuudised
Advokaadibüroo TARK partnerid Aare Tark, Tanel Tark ja Tauno Tark esinesid 13. mail Eesti Kaubandus-Tööstuskoja veebiseminaril „Juhtide Klubi: Põlvkonna vahetus ettevõttes“.
Vesteldi teemadel, kuidas Eesti taasiseseisvumisest on just täpselt nii palju aega möödas, et ettevõtjate esimene põlvkond on vahetumas ning uus põlvkond on ärisid üle võtma asunud.
Aare Tark andis ülevaate suurimatest pereettevõtjatest maailmas ja arutles teemal, mis on pereettevõtte eelised ning puudused võrreldes tavaettevõtetega.
Tanel Tark rääkis perekonnahartast ja sellest, kuidas see põlvkonnavahetusele ning omandi ja juhtimise üleandmisele kaasa aitab.
Tauno Tark rääkis omandi üleandmisega seotud ootamatustest ning tõusetunud vaidlustest kohtupraktikas. Ühiselt jõuti tõdemuseni, et arusaamatusi pärijate vahel aitab vältida ning üleantava ettevõtte jätkusuutlikkuse tagab läbimõeldud ja kirja pandud viimane tahe ning professionaalide kaasamine nendesse protsessidesse.
Veebiseminariga “Põlvkonna vahetus ettevõttes” saab lähemalt tutvuda SIIN ja järelvaatamise leiad SIIT
ID: 889 7370 5777
Salasõna: InteRr8M13jp^@
Riigikohus kordas 27. aprillil 2021. aastal tehtud kohtuotsuses Riigikohtu varasemat seisukohta äriühingu juhatuse liikme vastutuse kohta, kui juhatuse liige on põhjustanud äriühingule maksuvõla.
Viidatud kohtuotsuse asjaolude kohaselt põhjustas osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige 2015. aasta septembris maksuvõla. Äriühingu eest deklareeriti 2015. a septembril pea 20 000 eurot tasumisele kuuluvat käibemaksu, kuid sellest rohkem kui 19 000 eurot jäeti tasumata. Lisaks võttis 2015. a septembris juhatuse liige äriühingu pangakontolt ning viis äriühingust välja 8080 eurot, mida ei saanud seetõttu kasutada maksude tasumiseks. Pärast seda taandus juhatuse liige äriühingu juhatusest. Sellise käitumisega rikkus endine juhatuse liige tahtlikult kohustust tagada äriühingu rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine, kuna tema tegevuse tõttu jäi täitmata äriühingu maksukohustus 2015. a septembri eest. Seetõttu kohustas Maksu- ja Tolliamet (MTA) 2017. a vastutusotsusega äriühingu endist juhatuse liiget tasuma osaühingu eest osaliselt maksuvõla pea 10 000 euro suuruse summa ulatuses, mis koosnes nii käibemaksuvõlast kui ka intressist.
Endine juhatuse liige (kaebaja) esitas vastutusotsuse peale vaide, mida ei rahuldatud ning pöördus seejärel halduskohtusse. Kaebaja hinnangul tulnuks otsus tühistada, sest 2015. aasta septembri käibedeklaratsioon esitati ajal, mil kaebaja ei olnud enam äriühingu juhatuse liige ning ta polnud äriühinguga seotud. Lisaks leidis kaebaja, et pangakontolt võetud raha kasutati laenu andmiseks eraisikutele ja laen tagastati äriühingule 2015. aasta oktoobris ning dokumendid pangakontolt väljavõetud raha kasutamise kohta andis kaebaja äriühingu osa müümisel üle uuele juhatuse liikmele, pärast mida kaebaja ei kasutanud äriühingu pangakaarti. Halduskohus tühistaski otsuse kaebaja kasuks, kuid ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega taasta kaebaja kohustuse tasuda maksuvõlg, ning Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohtadega.
Juhatuse liikme vastu esitatava maksuvõla nõude tekkimise eelduste osas selgitas Riigikohus, et vastutusotsuse võib teha vaid siis, kui juhatuse liikme käitumises on tuvastatud maksukorralduse seaduses sätestatud rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise kohustuse rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmise) vahel. Seejuures kordas Riigikohus ka, et juhatuse liikme vastutust võib kohaldada ainult siis, kui maksuvõlg on tekkinud seetõttu, et juhatuse liige on oma kohustust tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud.
Riigikohtu hinnangul ei nähtunud, et kontolt välja võetud 8080 eurot kasutati osaühingu huvides laenu andmiseks ning see tagastati intressidega osaühingule ning puudusid endise juhatuse liikme väiteid kinnitavad tõendid ja usaldusväärsed ja kontrollitavad selgitused. Samuti täpsustas Riigikohus, et äriühingust raha välja võtnud juhatuse liige ei saa tugineda sellele, et lootis raha välja võttes, et äriühingu rahaline olukord paraneb ja tema teost hoolimata õnnestub maksud tasuda. Seega peab juhatuse liige maksukohustuse tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks arvestama võimalusega, et raha väljavõtmisega väheneb äriühingu võime täita maksukohustusi ning see võib põhjustada maksuvõla tekke.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Riigi Teatajas kuulutati 27. aprillil 2021 välja jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadus, millega muudeti mh laiendatud tootjavastutusega seotud nõudeid ja meetmeid, et saavutada paremad tulemused jäätmete korduskasutamise ettevalmistamises ja ringlussevõtus ning suurendati ettevõtjate vastutust, täpsustades vastutussätete sõnastusi ja suurendades karistusmäärasid.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse üheks seaduse eesmärgiks vähendada väiksemate pakendiettevõtjate halduskoormust. Kusjuures pakendiettevõtja võib olla iga isik, kes pakendab kaupa ja müüb selle Eesti turul, kes impordib Eestisse sisse pakendatud kaupa ning kes müüb (sh vahendab) pakendatud kaupa Eestis. Seetõttu tõstetakse pakendiaruande audiitorkontrolli kohustuslikku piirmäära, et suunata ressurssi just nendele pakendiettevõtjatele, kes lasevad turule suurema osa pakendimassist, ning vähendada väikeste pakendiettevõtjate ressursikulu. Seni pidid audiitorkontrolli läbima ettevõtted, kes lasevad turule pakendeid üle 5 tonni aastas, kuid edaspidi on piirmäär 20 tonni aastas. Need pakendiettevõtjad, kelle pakendiarvestus on korras, peavad edaspidi läbima audiitorkontrolli alles kolme aasta tagant. Probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste puhul võib audiitorkontrolli nõuda vajaduse korral Keskkonnainspektsioon.
2018. aastal esitati pakendiregistrisse aruandeid 3825 pakendiettevõtja poolt. Üle 5 tonni pakendeid turule laskvaid pakendiettevõtjaid on 1431 ja nende poolt turule lastud pakendite osakaal kogu turule lastud pakenditest on 98%. Samas on üle 20 tonni pakendeid turule laskvaid pakendiettevõtjaid 864, kes vastutavad 94% turule lastud pakendikoguse eest. Pakendiaruande audiitorkontrolli kohustuslikku piirmäära tõstmisega on audiitorkontrolliga kaetud aruannete protsent märkimisväärne ja samas väheneks vähemalt 567 (2018. a andmed) pakendiettevõtja halduskoormus, kuna nad vabanevad pakendiaruande audiitorkontrolli kohustusest.
Seadusemuudatus täpsustab ka vastutussätete sõnastusi ja tõstab rikkumiste karistusmäärasid nii jäätmeseaduses kui ka pakendiseaduses. Muudetavad trahvimäärad puudutavad eelkõige juriidilisi isikuid ja maksimaalsed trahvimäärad 32 000 eurolt 100 000 kuni 400 000 euro vahele. Maksimaalselt 400 000 euro suurune rahatrahv on võimalik määrata juriidilisele isikule ilma loata jäätmete käitlemise või loa nõuete rikkumise eest, jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest, segaolmejäätmete sortimise nõuete, jäätmete ladestamise nõuete rikkumise ja selliste jäätmete ladestamise eest, mille ladestamine on keelatud, ohtlike jäätmete käitlemise eritingimuste rikkumise eest, jäätmete põletamise eest väljaspool jäätmekäitluskohta ning metallijäätmete kogumise eritingimuste rikkumise eest.
Seadusemuudatus jõustub üldises korras ehk hiljemalt 17. mail 2021 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.
Riigi Teatajas avaldati 30. märtsil 2021 liiklusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega täpsustati ja avardati veoauto mõistet liiklusseaduses. 9. aprillist 2021 kehtima hakanud veoauto mõistest sõltub omakorda teekasutustasu maksmise kohustus.
Seaduseelnõu selgituste kohaselt on seadusemuudatuse üheks seaduse eesmärgiks tõlgendusprobleemide vähendamine. Praktikas on tekkinud vaidlused selle üle, kas teekasutustasu objektiks olevate veoautode hulka kuuluvad ka eriotstarbelised veoautod või mitte. Riigikohus on oma praktikas jõudnud seisukohale, et teekasutustasu objektiks on ka eriotstarbelised veoautod, mis ei ole mõeldud ainult kaupade vedamiseks, vaid mille spetsiifiline pealisehitis eritööde teostamiseks. Seetõttu otsustas seadusandja edasiste vaidluste vältimiseks ja selguse huvides täiendada liiklusseaduses sisalduvat veoauto mõistet.
Liiklusseaduse kohaselt on auto sõitjate või veose veoks või sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud vähemalt neljarattaline mootorsõiduk. Lisaks on autod seaduse järgi jaotatud mh sõiduautodeks ja veoautodeks. Seadusandja hinnangul ei hõlmanud veoauto alamjaotuse mõiste (veoauto on veose veoks ettenähtud auto) kõiki auto mõistes nimetatud eesmärke (s.o sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ette nähtud auto). Lisaks on leitud, et veoauto laiem käsitlus tuleneb ka Euroopa Liidu direktiivist ning on kantud seadusandja väljendusest pidades silmas kogu liiklusseadust.
Seega tuleb liiklusseaduse mõttes edaspidi veoautoks pidada autosid, mis on veose veoks, sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud, st ka kraanaautod, vedukitel mobiilsed puiduhakkurid jne. Seetõttu kuulub teekasutustasu maksmisele ka kõigilt eriotstarbelistelt sõidukitelt, millega liigutakse avalikult kasutataval teel ja mille täismass ületab 3,5t. Endiselt ei nõuta Eestis teekasutustasu N1 kategooria veoautodelt (ehk veose veoks kohandatud sõiduautod, kaubikud), kuid liikudes N1 kategooria sõidukiga nt Leedus on auto kasutajal kohustus tasuda teekasutustasu.
Seadusemuudatus jõustus 9. aprillil 2021 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigiteataja ja Riigikogu veebilehtedel.
Aare Tark
Vanempartner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2021. aasta maikuu väljaandes Õigusuudised
Our partner Tauno Tark has received a Certificate of Appreciation from the World Bank Group on contributing to Employing Workers Research report 2021.
The Employing Workers (EW) project is a World Bank Group project collecting data on the labor laws and regulations to measure the flexibility of regulation of employment, specifically as it relates to the areas of hiring, working hours, and redundancy rules and cost.
The Employing Workers dataset serves as a resource for academics, journalists, private sector researchers and others interested in the employment regulations worldwide.
The project gathers and analyzes comprehensive quantitative data to compare labor regulations across economies and over time. The data covers 191 economies and is being published annually.
In order to make data comparable across economies, the Employing Workers project uses a standardized cases study with several assumptions about the worker and the business.
he regulation of employment is necessary for the proper functioning of labor markets. It is needed to protect workers from arbitrary or unfair treatment and to ensure efficient contracting between employers and workers. Labor regulation can help correct market imperfections, support social cohesion and encourage economic efficiency.
Evidence from global studies shows that when labor regulation is too cumbersome for the private sector, economies experience higher unemployment – most pronounced among youth and female workers and larger informal sector.
The Employing Workers project measures the flexibility of regulation of employment, specifically as it relates to the areas of hiring, working hours, and redundancy rules and cost. The most recent round of data collection was completed in May 2019. The purpose of the Employing Workers dataset is to serve as source of information for policy makers, academics, researchers and the private sector interested in employment regulations worldwide.
Congratulations to our Partner Tauno Tark!
The Legal 500, an international publishing company assessing law firms and lawyers global has published the results of its 2020 research. We proudly announce that TARK was again recognized in all nine rateable categories.
In the Commercial, Corporate and M&A field partners Marit Savi and Hannes Küün are for the fourth consecutive year being recognized as Leading Individuals in Estonia.
The Legal500 awarded with the nomination of Next Generation Partner Tanel Tark in the field of EU and Competition, Tauno Tark in the field of Dispute Resolution and Tanel Küün in the fields of Real Estate and Construction and in Banking, Finance and Capital Markets.
As highly recommended come Allar Aru in Real Estate and Construction, Banking and Finance and in Tax, Marit Savi in IT, IP and Telecom and Commercial, Corporate and M&A, Hannes Küün in Real Estate and Construction, Commercial, Corporate and M&A, Employment, IT, IP and Telecom and in Tax, Tanel Küün in Banking and Finance, Real Estate and Construction and in Shipping and Transport, Tauno Tark in Employment and Tanel Tark in EU and Competition.
We thank our clients and cooperation partners for appreciating our work!
For additional information, please see www.legal500.com.
For over 30 years, The Legal 500 has been ranking the quality of legal service providers by analyzing the capabilities of law firms in over 150 jurisdictions across the world. The rankings are based on a series of criteria, among others long-lasting experience in the field of legal services, reviews of experienced independent experts, and feedback from 300,000 clients worldwide.
Mainekas õigusturgude hindaja Legal 500 avaldas 2020. aasta EMEA väljaandes hinnangulise ülevaate Eesti advokaadibüroode kohta. Rõõm on tõdeda, et advokaadibürood TARK tunnustati taaskord kõigis üheksas hinnatud kategoorias.
Ühinguõiguse ja M&A valdkonnas tunnustati meie büroo partnereid Marit Savi ja Hannes Küüni neljandat järjestikust aastat kui Eesti juhtivaid advokaate.
Kõrge hinnangu „uue generatsiooni partner“ pälvisid meie büroost taaskord koguni kolm advokaati – Tanel Tark Euroopa Liidu ja konkurentsiõiguse valdkonnas, Tauno Tark kohtuvaidluste valdkonnas ning Tanel Küün pangandus- ja finantsõiguse ning kinnisvara- ja ehitusõiguse valdkonnas.
Lisaks tõstetakse advokaadibüroo TARK advokaate esile ning soovitatakse oma ala parimatena järgmistes valdkondades: Allar Aru –pangandus- ja finantsõigus, kinnisvara- ja ehitusõigus ning maksuõigus, Marit Savi – IT, IP ja telekommunikatsioon ning ühinguõigus, ühinemised ja omandamised, Hannes Küün – kinnisvara- ja ehitusõigus, ühinguõigus, ühinemised ja omandamised, tööõigus, IT, IP ja telekommunikatsioon ning maksuõigus, Tanel Küün – pangandus- ja finantsõigus, kinnisvara- ja ehitusõigus ning laevandus- ja transpordiõigus, Tauno Tark – tööõigus ja Tanel Tark – Euroopa Liidu ja konkurentsiõigus.
Oleme tänulikud klientidele ja koostööpartneritele, kes on meie tööd kõrgelt hinnanud!
Täiendavat infot saab lugeda www.legal500.com .
The Legal 500 on üle 30 aasta koostanud regulaarseid analüüse õigusteenuste pakkujate kvaliteedi hindamiseks rohkem kui 150 õigusruumis üle maailma. Väljaande poolt advokaadibüroode pingerea koostamise aluseks on mh pikaajalise juriidilise turu kogemusi ja teadmisi omavate sõltumatute ekspertide uuringud ja tagasiside 300 000 kliendilt kogu maailmas.
Riigikohus muutis kohtuasja nr 1-17-2359 kohta tehtud 3. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Riigikohtu varasemat seisukohta oma kohustusi tahtlikult rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaja kohta. Ühtlasi selgitas Riigikohus, millisel juhul on isiku e-kirjad käsitatavad lubatavate tõenditena kriminaalmenetluses.
Viidatud kohtuotsuse asjaolude kohaselt põhjustas osaühingu juhatuse liige aastatel 2011-2015 ebasoodsate tehingutega osaühingule kahju – osaühing ostis äriühingult, mille juhtideks ja kasusaajateks olid juhatuse liige ja tema abikaasa, kaupa kallimalt, kui oleks saanud teistelt tarnijatelt, ning samas müüs enda tooteid vastavale äriühingule odavamalt. Juhatuse liikme tegevuse ebalojaalsuse ja selle osaühingu varalisi huve kahjustava iseloomu osas kahtluse tekkimisel kontrollis osaühing juhatuse liikme ametikohustusi puudutavate e-kirjade sisu ning esitas need koos kuriteokaebusega menetlejale. Samuti esitas osaühing tsiviilhagi kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõudega seoses äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-s 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 35 sätestatud juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustuste rikkumisega.
Juhatuse liikme kaitsja esitas kahjunõudele aastatel 2011-2012 tehtud tehingute osas aegumise vastuväite, tuginedes varasemale Riigikohtu otsusele, mille järgi kohaldatakse juhatuse liikme vastu esitatavale nõudele ÄS-is sätestatud viieaastast aegumistähtaega, mis on erinormiks TsÜS-is sätestatud aegumistähtaegade suhtes. Samuti leidis kaitsja, et juhatuse liikmelt tema nõusolekuta ära võetud e-kirjad pole kriminaalmenetluses lubatavad tõendid, kuivõrd saadi juhatuse liikme põhiõiguste rikkumisega. Riigikohus ei nõustunud kummagi juhatuse liikme kaitsja seisukohaga, pidades õigeks Tartu Ringkonnakohtu seisukohti.
Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumise osas selgitas Riigikohus, et juhatuse liikme suhe äriühinguga on käsundilaadne ehk tehinguline õigussuhe, millele kohaldatakse lisaks ÄS-ile ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. Sellest tulenevalt otsustas Riigikohus muuta oma varasemat seisukohta ning tõdes, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumisele saab kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud erandlikku kümneaastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige on enda kohustusi rikkunud tahtlikult. Seejuures kordas Riigikohus, et tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist üksnes juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, kusjuures juhatuse liikme puhul on selline tahtlik heade kommete vastane tegu eelkõige tahtlik lojaalsuskohustuse rikkumine ja sellega äriühingule kahju tekitamine, kui juhatuse liige ei ole enda huvide konflikti avaldanud juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele. Riigikohus põhjendas seisukohamuutust asjaoluga, et äriühingu juhatuse liikmel on ametis olles laialdased võimalused kuritarvituste varjamiseks, samas kui juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tuleneva nõude aegumistähtaega arvestatakse rikkumise toimepanemisest.
Riigikohtu hinnangul olid juhatuse liikme ametialased e-kirjad tõendina lubatavad, kuivõrd need olid juhatuse liikme ametialaseks kasutamiseks antud arvutis ja e-posti kontol ega saadud mõnelt muult juhatuse liikmele kuulunud füüsiliselt andmekandjalt. Samuti täpsustas Riigikohus, et e-kirjadega tutvumine oli kooskõlas ka isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) ja isikuandmete kaitse seadusega – isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta on seaduslik vastutava töötleja õigustatud huvi korral, kui see huvi kaalub üles privaatsusõiguse riive. Sellest tulenevalt pidas Riigikohus ka juhatuse liikme poolt toime pandud usalduse kuritarvitamise karistusseadustiku § 2172 lg 1 mõttes korrektselt tõendatuks.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda veebilehel: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=1-17-2359/122.
Riigikogu võttis 17. märtsil 2021 vastu Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta tulumaksuseadust ja teisi seadusi. Lisaks rahapesu tõkestamise muudatustele võimaldab uus seadus füüsilisest isikust Euroopa majanduspiirkonna lepinguriigi (EL riigid, Island, Liechtenstein, Norra, Šveits) residendi Eestis maksustatavalt tulult maksuvaba tulu jooksvat arvestamist.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse üheks eesmärgiks töötajate töötasu ühtsem maksustamine. EMP lepinguriigi residentidel, kes käivad Eestis tööl ja teenivad suurema osa oma tulust Eestist, pole hetkel võimalik jooksvalt oma maksustatavast tulust maksuvaba tulu maha arvata. Kuni 1200 eurot kuus teeniva EMP residendi netotulu kuus on seega 100 euro võrra väiksem kui sama suurt töötasu saaval Eesti residendil. Seetõttu saavad EMP lepinguriigi residendid kehtiva õiguse alusel igas kuus kuni viiendiku võrra väiksemat netotöötasu kui nende Eesti residentidest kolleegid. EMP residentidel on võimalik enammakstud tulumaks tuludeklaratsiooni esitades tagasi saada, kuid jooksvalt maksuvaba tulu mittearvestamise korral on tegemist igakuise sissetuleku olulise vähenemisega. Enim mõjutab selline kord Läti-Eesti piirialadel elavaid Läti residente, kes käivad Eestis tööl, kuid igapäevaselt elavad Lätis.
Muudatuse jõustumisel võib ka EMP lepinguriigi residendist töötaja sarnaselt Eesti residendist töötajaga esitada tulumaksu kinnipidajale ehk tööandjale kirjaliku avalduse, mille alusel arvatakse igas kalendrikuus enne kinnipeetava tulumaksu arvutamist maha summa, mis on arvutatud järgmise valemi kohaselt: 500 – 500 / 900 × (väljamakse – 1200). Nimetatud summa ei või olla väiksem kui null ja suurem kui 500. Sarnaselt Eesti residentidest töötajatele võivad seaduse jõustumisel ka EMP lepinguriikide residendid oma avalduses ette näha väiksema summa mahaarvamise.
Seega saavad EMP lepinguriigi residendid edaspidi taotleda Eestis tulumaksu kinnipidamise teel maksustatavalt tulult maksuvaba tulu igakuist arvestamist, mille abil on EMP residentide igakuine tasu kõrgem, mis võib Eesti muuta atraktiivsemaks töötamise sihtkoha riigiks. Kolmandate riikide (nt Venemaa, Ukraina ja nüüd ka Suurbritannia) residendid ei saa endiselt oma maksustatavast tulust maksuvaba tulu maha arvata.
Seadusemuudatus jõustub 1. jaanuaril 2022 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigiteataja ja Riigikogu veebilehtedel.
Riigikogu võttis 23. märtsil 2021 menetlusse Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta töölepingu seadust ja sellega seonduvalt teisi seadusi. Lisaks hoolduskohustusega töötajatega ja alaealiste töötajatega seotud muudatustele soovitakse parandada vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse põhjuseks see, et ilma kehtivat õigust muutmata jääks kehtima kaks erinevat lapsepuhkuse skeemi, mis suurendaks puhkuse taotlemisel nii vanemate koormust kui ka tööandjate koormust, sest viimased oleksid pidanud olema teadlikud missugust lapse vanusest sõltuvat lapsepuhkuse skeemi võimaldada töötajast lapsevanemale. Lisaks oleksid pidanud tööandjad ligi 10 aastat Sotsiaalkindlustusametilt (SKA) lapsepuhkuse kompensatsiooni taotlema praeguse skeemi järgi, kuid uue skeemi kohaselt teeb väljamakse SKA otse lapsevanemale. Seega on seadusemuudatuse eesmärgiks pakkuda kõikidele osapooltele (nii lapsevanematele, tööandjatele kui ka riigile) lihtsamini mõistetav süsteem, kuidas ja milliste päevade lõikes võimaldada lapsepuhkust ja sellega seonduvat hüvitist mõlemale vanemale.
Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) kohaselt on emal või isal (ehk ühel vanemal) õigus saada igal kalendriaastal tasustatud lapsepuhkust 3 tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last, ja kuus tööpäeva, kui tal on vähemalt kolm alla 14-aastast last või vähemalt üks alla 3-aastane laps. Lapsepuhkuse päevade eest tasustatakse töötasu alammäära tööpäevatasu (2021. aastal 27,70 €). TLS kohaselt esitab tööandja SKA-le taotluse puhkusetasu hüvitamiseks hiljemalt kolme kuu jooksul arvates isiku puhkuse kasutamise kuust. Lisaks aeguvad kasutamata lapsepuhkuse päevad iga kalendriaasta lõppedes.
Alates 1. aprillist 2022 tekiks õigus lapsepuhkusele vastavalt uuele regulatsioonile, mille kohaselt oleks mõlemal vanemal õigus 10-tööpäeva pikkusele lapsepuhkusele (mõlema vanema peale kokku 20 tööpäeva), kusjuures enne muudatust kasutamata lapsepuhkuse päevi ei pea üle kandma. Ühe lapsevanema õigus 10 tööpäeva pikkusele puhkusele poleks iga aasta kohta arvates lapse sünnist, vaid alates vanemahüvitise lõppemise kuupäevast kuni lapse 14-aastaseks saamiseni. Lapsepuhkuse eest makstaks edaspidi hüvitist, mille suurus oleks 50% perehüvitiste seaduse järgi arvutatud vanemahüvitisest. Lisaks saaksid vanemad 10-tööpäeva pikkust lapsepuhkust kasutada paindlikult, sest lapsepuhkuse päevad aeguvad alles lapse 14–aastaseks saamisel. Lapsepuhkuse ja puhkusetasu taotlemiseks peaks lapsevanem kasutama SKA iseteenindust (kus ta näeb kasutamata lapsepuhkuse päevade arvu) ja märkima perioodi, mille jooksul soovib lapsepuhkust kasutada. SKA kaudu jõuaks info tööandjale ning kui tööandja ei reageeri teatud aja jooksul, loetakse see nõusolekuks. Tööandja ei peaks enam puhkusetasu hüvitist taotlema ja SKA maksaks lapsepuhkuse puhkusetasu otse lapsevanemale.
Kokkuvõttes muudaks uus skeem lapsepuhkuste arvestuse paljudele tööandjatele lihtsamaks, sest ühe pere lastele ei kehtiks erinevad puhkuseskeemid. Tööandjatel peaks olema palju lihtsam mõista, kuidas ja milliste päevade lõikes võimaldada lapsepuhkust mõlemale vanemale.
Seadusemuudatus jõustuks 1. aprillil 2022 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.
Tanel Tark
Juhtivpartner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2021. aasta aprillikuu väljaandes Õigusuudised
Hankija tegi restaureerimise riigihankes otsuse, millega lükkas tagasi kliendi pakkumuse kui riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele mittevastava ja tunnistas edukaks teise pakkuja pakkumuse.
Kliendi pakkumuse tagasi lükkamise põhjuseks tõi hankija otsuses esile asjaolu, et klient lisas pakkumuse maksumuse esildise vormile täiendavaid kuluridu ehk tööde kirjeldusi. Hanke alusdokumentide kohaselt tuli pakkumuse koosseisus esitada täidetud maksumuse esildise vorm ilma omapoolsete muudatusteta.
Klient vaidlustas hankija otsuse, millega hankija lükkas kliendi pakkumuse tagasi, riigihangete vaidlustuskomisjonis (VAKO).
VAKO leidis, et kuigi pakkujatele pidi olema arusaadav, et pakkumuse koosseisus tuleb esitada täidetud maksumuse vorm ilma omapoolsete muudatusteta, ei ole vaidlust selles, et kliendi poolt pakkumuse maksumuse esildisele lisatud tööd tuleb vastavalt riigihanke alusdokumentidele teostada. VAKO nõustus kliendiga, et maksumuse vormis pole selliseid ridu, kuhu kliendi lisatud tööd oleksid sobinud, seega ei saanud nende tööde maksumust esitada mingite teiste tööde maksumuse sees nagu väitis VAKO menetluses hankija.
Ainuüksi hankija poolt pakkumuse vastavuse kontrollimisel puuduste leidmine pakkumuses (ridade lisamine maksumuse vormi, rea nimetuse muutmine) ei tähenda, et pakkumus kuulub (automaatselt) tagasi lükkamisele. Kliendi poolt maksumuse vormis ridade lisamisele ja rea nimetuse muutmisele tuli hankijal anda hinnang, võtta seisukoht, kas need on sisulised puudused või mitte. Sellised põhjendused hankija otsuses puudusid. VAKO nõustus kliendiga, et tegemist ei olnud sisulise puudusega, mis oleks andnud aluse kliendi pakkumus tagasi lükata.
Hankijal oli just kliendi pakkumusest võimalik tuvastada seda, et klient on pakkumuse maksumuses arvesse võtnud ka need tööd, mille maksumuse esitamine polnud maksumuse vormis ette nähtud, kuid mis tulevad hankelepingu täitmise käigus teostada.
VAKO-s peetud vaidluse tulemusena tunnistas VAKO kehtetuks hankija otsuse lükata kliendi pakkumus tagasi ning hankijal tuleb restaureerimise hankes esitatud pakkumused uuesti ümber hinnata.
Klienti esindasid advokaadibüroo TARK advokaat Rahel Behrsin ja partner Allar Aru.