Blog

Leedu Advokatuur on juba üle 15 aasta korraldanud Balti ja Euroopa advokatuuride korvpalliturniiri, millest Eesti Advokatuur on igal aastal edukalt osa võtnud. Selleaastased võistlused toimusid 6. detsembril Vilniuses, kus Eesti meeskond saavutas väärika kolmanda koha.

Advokaadibüroo TARK partnerid Hannes Küün ja Tanel Küün koos Janar Urrese, Raiko Lipstoki, Ramon Raski, Kristjan Mägi, Tiit-Gregor Metsa, Indrek Kanguri ja Toomas Mälbergiga andsid olulise panuse selle tugeva tulemuse saavutamisel.

Palju õnne kõigile osavõtjatele!

2. novembril 2025 jõustus politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seadus, millega nähakse ette numbrituvastuskaamerate kasutamise ning nende andmete töötlemise, säilitamise ja juurdepääsu alused, et kaamerate kasutamine oleks selge, arusaadav ja seadusega reguleeritud.

Seaduse kohaselt võib kaameratega tehtud pilte ja sealt tuvastatud andmeid, nagu registreerimisnumber ning pildi tegemise aeg ja koht, kasutada kuritegude menetlemisel, aga ka kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamisel, tõrjumisel või sellist ohtu sisaldava korrarikkumise kõrvaldamisel ning tagaotsitavate asukoha selgitamisel. Fotod tuleb seaduse kohaselt kustutada 45 päeva pärast ja nende vaatamise üle peab saama teha järelevalvet.

Kui algselt nägi seaduseelnõu numbrituvastuskaamerate andmetele juurdepääsu ette vaid Politsei- ja Piirivalveametile ja julgeolekuasutustele, siis teise lugemise käigus muudeti eelnõu nii, et andmeid saab sarnaselt kehtivale seadusele kasutada ka Maksu- ja Tolliamet.

Riigikohus on 19. novembri 2025 lahendis nr 2-23-117906 andnud juhiseid, millal on reisijal õigus nõuda lennuhüvitist ning millal vabaneb lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas reisijast hageja 22. juunil 2023 maakohtule lennuettevõtjast kostja vastu hagi, milles palus peamise nõudena kostjalt välja mõista lennuhüvitise 400 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli reisijal broneering Turkish Airlinesi 30. septembri 2022 lennule, mis pidi väljuma Tallinnast kohaliku aja järgi kell 5.00 ja maanduma Antalyas kohaliku aja järgi kell 8.55. Eestis ja Türgis oli vaidlusalusel ajal sama aeg. Lend väljus planeeritust hiljem ehk 30. septembril 2022 kell 17.50.

Lennureisijate määruse art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud maksma määruse art 7 järgi hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.

Lennureisijate määruse põhjenduste p 14 teise lause kohaselt võivad erakorralised asjaolud esineda eelkõige poliitiliselt ebastabiilsete olude, asjaomase lennu jaoks sobimatute ilmastikutingimuste, aga ka näiteks turvalisuse ohu korral, samuti lennuohutusega seotud ettenähtamatute vajakajäämiste ning streikide tõttu, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist. Õhutranspordi valdkonnas on erakorraline asjaolu sündmus, mis ei ole oma olemuselt või päritolult omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljub tema tegeliku kontrolli alt (EKo 31.01.2013, C-12/11, p 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

Erakorraliste asjaolude esinemine iseenesest ei vabasta lennuettevõtjat hüvitise maksmise kohustusest. Nagu Euroopa Liidu Kohus on selgitanud, võivad lennureisijate määruse põhjenduste p‑s 14 viidatud sündmused erakorralisi asjaolusid esile kutsuda, kuid kõik nende sündmustega seotud asjaolud ei ole ilmtingimata hüvitise maksmise kohustusest vabastamise alused (EKo 22.12.2008, C‑549/07, p 22).

Riigikohus selgitas, et isegi kui Antalyast Tallinnasse saabuva lennu maandumist Tallinna lennuväljal takistasid ebasobivad ilmastikuolud, ei oleks see vabastanud Turkish Airlines kohustusest reisijale lennu hilinemise tõttu hüvitist maksta, kui Turkish Airlines oleks saanud võtta meetmeid, et vältida selle lennu hilinemist.

Euroopa Liidu Kohtu praktikast tulenevalt ei või lennuettevõtja, kes soovib erakorralisele asjaolule tuginedes vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, üldjuhul piirduda sellega, et pakub asjaomastele reisijatele võimalust lennata sihtkohta tema enda järgmise lennuga, mis jõuab sihtkohta esialgu kavandatust päev hiljem. Hoolsus, mida nõutakse lennuettevõtjalt selleks, et ta vabaneks hüvitise maksmise kohustusest, eeldab seda, et ta rakendab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel.

Selline hoolsus eeldab mh, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mis saabuvad sihtkohta varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend. Selliseid lende võivad teha ka teised lennuettevõtjad, kes ei pea kuuluma samasse lennundusallianssi. Üksnes juhul, kui ei ole ühtegi vaba kohta mõnel teisel otse- või vahemaandumisega lennul, mis võimaldaks asjaomasel reisijal jõuda oma sihtkohta varem, kui ta jõuaks lennuettevõtja järgmise lennuga, või kui teekonna niisugune muutmine nõuaks sellelt lennuettevõtjalt oma ettevõtte suutlikkuse seisukohast asjakohasel ajal vastuvõetamatuid ohverdusi, saab järeldada, et kõnealune lennuettevõtja on rakendanud kõiki tema käsutuses olevaid meetmeid siis, kui ta suunab reisija oma järgmisele lennule (EKo 11.06.2020, C-74/19, p-d 59-60).

21. novembril 2025 jõustusid väärtpaberituru seaduse muudatused[1], mille tulemusel saavad Eesti pangad, finantsasutused ja suurettevõtted paremini ligi rahvusvahelistele tuletis- ja repoturgudele, mis aitab tõsta nii Eesti ettevõtete kui ka kogu ettevõtluskeskkonna rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Seadusega täpsustati ning ühtlustati tuletis- ja repotehingutega seonduvat tasaarvestuse režiimi ja kvalifitseeruvaid osapooli, kes võivad selliseid lepinguid teha. Samuti laiendati nende isikute ringi, kes saavad kasutada eriliigilise tagatisena finantstagatist.

Muudeti finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust, kus on sätestatud pankade suhtes rakendatavad kriisiennetus- ja lahendusmeetmed. Muudatustega tagatakse pankadele ja järelevalvet tegevale Finantsinspektsioonile parem selgus nende õigustest ja kohustustest. Mõne panga jaoks võivad muudatused tähendada, et ei ole vaja koostada kriisiplaani ja väheneb kohustus hoida kriisipuhvreid.

Seadusega muudeti ka eluasemelaenude tagatiseks oleva kinnisvara hindamine paindlikumaks. Pangad saavad põhjendatud juhul hinnangu teha statistiliste andmete alusel, mistõttu pole eraldi hindamisakti tellimine alati vajalik. See lihtsustab kodulaenu üleviimist ühest pangast teise ja vähendab kodulaenu refinantseerimise kulu.

Lisaks muudeti maksejõuetusrežiimi, et tagada tuletis- ja repotehingute tehingute selgem jõustatavus pankroti- ja muudes sarnastes olukordades. Regulatsioon näeb ette, et maksejõuetuse olukorras ei saa pankrotihaldur selliste tehingute läbiviimisesse sekkuda.

[1] Parandatakse tuletis- ja repotehingute regulatsiooni ning viiakse see rahvusvaheliste standarditega kooskõlla.

Riigikohus selgitas 19. novembri 2025 lahendis nr 2-23-2975, et ka kaugesse tulevikku lükatud kohustuse täitmise tähtpäevaga tehingud tuleb lugeda võlausaldajate huve kahjustavaks.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas hageja kui võlgniku pankrotihaldur kostja vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks võlgniku pankrotimenetluses. Tehing, mida hageja soovis tagasi võita, oli võlgniku ja kostja vahel 24. jaanuaril 2019 sõlmitud kokkulepe, millega pooled leppisid kokku, et kostjal võlgniku ees oleva rahalise kohustuse täitmise tähtaeg on 1. veebruar 2029.

Kuna maakohtu tuvastatu kohaselt tehti see tehing rohkem kui aasta, aga vähem kui kolm aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis oli nõude alus PankrS § 110 lg 1 p 3. Sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingu, kui võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Riigikohus selgitas, et tehing kahjustab võlausaldajate huve mitte ainult siis, kui selle tulemusel väheneb võlgniku vara, vaid ka siis, kui võlausaldajate nõuete rahuldamine selle vara arvel muudetakse ebamõistlikult raskeks. Muuhulgas on see nii näiteks juhul, kui kolmandal isikul võlgniku ees oleva kohustuse täitmise tähtpäev lükatakse kokkuleppel nii kaugesse tulevikku, et pankrotimenetluse tavapärast mõistlikku kestust arvestades ei saaks selle kohustuse täitmist pankrotimenetluse ajal nõuda.

Seega kahjustab võlausaldajate huve eelduslikult võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe, millega võla tasumise tähtpäev lükatakse kümne aasta võrra edasi. Võlausaldajate huvides on see, et nõue pannakse maksma võimalikult vara, ja kui nõude maksmapaneku võimalus lükatakse sedavõrd kaugesse tulevikku, siis on nõude omaja võlausaldajad sisuliselt kaotanud võimaluse saada oma nõuded selle arvel rahuldatud.

Lisaks kaasneb Riigikohtu hinnangul sellise kokkuleppega arvestatav risk, et kohustatud isiku majanduslik olukord halveneb vahepeal sel määral, et ta ei ole kohustuse täitmise uue tähtpäeva saabumise ajal enam võimeline kohustust täitma. Niisuguse riski võtmine ei ole eelduslikult võlausaldajate huvides.

Riigikogu võttis oktoobris 2025 vastu hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega luuakse Eestis uus elanikkonnakaitse raamistik. Üheks olulisemaks uuenduseks on kohustus rajada varjendid uute hoonete ehitamisel.

Varjendi rajamise eesmärk on tagada, et inimestel oleks ohuolukorras (nt relvakonflikti või õhurünnaku korral) koht, kus end kaitsta. Varjend peab asuma hoones või selle vahetus läheduses, olema konstruktsiooniliselt tugevdatud ning varustatud ventilatsiooni, avariivalgustuse, varuväljapääsu, joogivee ja kuivkäimlaga. Täpsed tehnilised nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.

Kohustus puudutab uusi hooneid, mille suletud netopind on vähemalt 1200 m² (nt elamu-, büroo-, kaubandus-, teenindus-, haridus-, tervishoiu- ja muud avalikud hooned) ning tööstus- ja laohooneid alates 1500 m². Ehitusettevõtjatele tähendab see, et kõik ehitusprojektid, mille ehitusluba taotletakse pärast 1. juulit 2026, peavad sisaldama ka varjendi projekteerimise osa.

Lisaks uusehitistele on oluline muudatus varjumisplaani koostamise kohustus. Iga selline hoone peab omama varjumisplaani, milles määratakse, kuhu ja kuidas inimesed hoones või selle läheduses ohu korral varjuvad, millised ruumid on selleks sobivad ning kes vastutab varjumise korraldamise eest ja hinnatakse võimalust olemasoleva ruumi kohandamiseks varjumiskohaks. Varjumisplaan tuleb koostada hiljemalt 1. juuliks 2027. Varjumisplaan tuleb üle vaadata ja ajakohastada regulaarselt, et see vastaks tegelikule olukorrale ja hoone kasutusele.

Seaduse varjendeid ja varjumisplaani puudutavad sätted jõustuvad 1. juulil 2026 ning nendega saab tutvuda Riigiteataja veebilehel.

Kliimaministeerium saatis oktoobris kooskõlastusringile eelnõu, mis võiks Eesti veondussektorisse tuua 2026. aastal olulised muudatused, et teha samm säästlikuma ja tõhusama transpordi suunas. Liiklusseaduse ja sellega seotud määruse plaanitav muudatus lubab eriloa alusel liiklusesse kuni 60-tonnise tegeliku massiga autorongid, mis tähistab uut etappi raskeveo arengus. Praegu kehtiv 52-tonnine piirang on aastaid piiranud sektori efektiivsust.

Plaanitavate muudatuste keske eesmärk on suurendada raskeveol ja eriveona autorongi lubatud suurimat tegelikku massi 60 tonnini ning pikendada autorongi maksimaalset lubatud pikkust 20,75 meetrini. Lisaks lubataks Eesti teedele Euroopa moodulkontseptsiooni autorongid (EMSi autorongid), mille pikkus võib ulatuda kuni 25,25 meetrini.

Liiklusohutuse tagamiseks ja vältimaks liigselt kahjustavat mõju teekatendile, kehtestatakse ja täiendatakse tehnilisi lisanõudeid, mis kõik aitavad lisandunud koorma raskust teel ühtlaselt jaotada. Samuti kehtestatakse uued sätted, mis võimaldavad eritasusid diferentseerida vastavalt autorongi ohutussüsteemidele – näiteks madalam tasu sõidukitele, mis on varustatud automaatse hädapidurdussüsteemiga.

60-tonniste autorongide liiklemine on lubatud ainult eriloa alusel ja Transpordiameti poolt kaardistatud trassidel, nagu see toimub hetkel ka 52-tonniste puhul. Kehtiva korra kohaselt võib vedada kuni 52-tonnise tegeliku massiga (3 telge veduk + 4 telge haagis või vastupidi) autorongiga ning maksimaalne lubatud autorongi pikkus on 18,75 meetrit. Edaspidi võimaldatakse suuremat massi (60 tonni) ja pikkust (kuni 20,75 meetrit), kui autorongi nii vedukil kui ka haagisel on 4 telge ning summaarne teljebaas (ehk esimese ja viimase telje vahekaugus) on vähemalt 18 meetrit.

EMS autorongidele plaanitakse sätestada veelgi tugevamad nõuded, nt autorongi veduk peab kuuluma EURO VI või vähem saastavasse heitgaasiklassi ning selle erivõimsus peab olema vähemalt 6 kW/t. Sellise autorongi viimase haagise tagaosale tuleb kinnitada EMS autorongi tähistav tunnusmärk ning minimaalne rehvimustri sügavus autorongi veotelgedel peab olema vähemalt 5 millimeetrit ja 3 millimeetrit muudel telgedel.

Suurema massipiiri lubamine tähendab, et sama kaubakogus jõuab sihtkohta vähemate sõitudega – see säästab nii kütust, tööaega kui ka keskkonda. Lisaks aitab muudatus vähendada veokite arvu teedel, leevendades liikluskoormust ja parandades liiklusohutust. See on oluline samm Eesti transpordisüsteemi konkurentsivõime tugevdamiseks, viies meid samale tasemele Skandinaavia riikidega, kus 60-tonnised autorongid on juba tavapärased. Soomes katsetatakse juba 34,5 meetri pikkuseid ja 104-tonnise massiga autoronge.

Liiklusseaduse muudatus loob reaalse võimaluse tõsta efektiivsust ja vähendada transpordi ökoloogilist jalajälge. Ühe reisiga saab vedada kuni 25% rohkem kaupa, vähenevad heitgaasid ning kahaneb sõitude arv teedel. Samas eeldab muutus ettevõtjatelt teadlikke investeeringuid ja vastutustundlikku lähenemist. Tavapärase veo regulatsioonid ei muutu – muudatus on vabatahtlik võimalus tõhustada tegevust, mitte kohustus. Kooskõlastuste esitamise tähtaeg on 4. november 2025, mille järel peaks selguma muudatuste edasine saatus.

Hiljutises Riigikohtu määruses 2-23-8034/16 (29.10.2025) käsitleti olukorda, kus äriühing, kes oli 2018. aastal müünud talle kuuluva osa teises osaühingus, kustutati 2022. aastal enne, kui teise osaühingu kaasosanik sai müügist teada 2023. aastal, misjärel soovis ta kasutada ostueesõigust. Avaldaja taotles kustutatud äriühingu täiendavat likvideerimist, et teha müüjale kehtiv tahteavaldus. Maakohus ja ringkonnakohus keeldusid, leides, et vara puudumisel ei ole täiendav likvideerimine lubatav. Riigikohus pööras otsused ümber, rõhutades ostueesõiguse olemuslikku kaitset ning täiendava likvideerimise võimalikkust ka juhtudel, kui pole jaotatavat vara.

Tartu Maakohus ja hiljem ka ringkonnakohus leidsid, et täiendava likvideerimise aluseid ei olnud, sest äriühingul ei olnud jaotamata vara ning avaldaja teadis või pidi teadma osa müügist juba 2018. aastal. Kohtud rõhutasid, et ostueesõiguse teostamise soov ei saa iseseisvalt õigustada täiendavat likvideerimismenetlust ning sellise menetluse eesmärgiks on eelkõige kustutatud äriühingu võlausaldajate kaitse. Seetõttu jäeti avaldus rahuldamata, mis tähendas praktikas, et ostueesõigust ei saanud enam teostada, kuna müüja juriidiliselt enam ei eksisteerinud ja pole kindlaks tehtud, et müüjal oleks vara, kohustusi vms.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas mõlema astme kohtute määrused ja saatis asja Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium rõhutas, et täiendav likvideerimine võib olla põhjendatud ka ilma vara olemasoluta, kui kustutatud äriühing peab tsiviilkäibes osalema näiteks tahteavalduse vastuvõtmiseks. Selline olukord esines ka kõnealuses vaidluses, kus ostueesõiguse teostamiseks tuli avaldajal esitada müüjale tahteavaldus. Kuna müüja oli registrist kustutatud, oli tahteavalduse kättetoimetamine võimatu ilma täiendava likvideerimiseta.

Riigikohus tõlgendas asjasse puutuvaid õigusnorme laiemalt, järeldades, et täiendava likvideerimise eesmärk pole üksnes vara jaotamine, vaid ka õigussuhete lõpuleviimine. Seega võib kohus määrata likvideerija piiratud eesmärgiga – näiteks vaid ühe õigusliku toimingu (tahteavalduse vastuvõtmise) tegemiseks.

Olulise põhimõttena märkis kolleegium, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg ei saa kulgeda ajal, mil müüja äriühing on kustutatud. Hea usu põhimõttest tulenevalt algab tähtaeg uuesti alles siis, kui äriühing on ennistatud. See kaitseb osanikke olukorras, kus nad ei saanud müügitehingust õigel ajal teada.

Lisaks rõhutas kohus, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, mil isik saab teada müügilepingu tingimustest, mitte pelgalt lepingu olemasolust. Maakohus peab asja uuesti arutades hindama, kas avaldaja on usutavalt põhjendanud oma õigust ostueesõigust teostada ning kas täiendava likvideerimise määramine on põhjendatud.

See lahend annab olulise pretsedendi osanike kaitseks olukorras, kus müüja on registrist kustutatud ja ostueesõiguse teostamine muutub muidu võimatuks. Riigikohus suunas praktikat sisulisema ja õiguskaitsekeskse tõlgenduse poole, laiendades ostueesõiguse kohaldamisala ja täiendava likvideerimise otstarvet.

Riigikohtu lahend 2-23-8034/16 kinnitab, et ostueesõigus ei ole pelgalt vormiline, vaid sisuline osanike kaitsemehhanism. Ka kustutatud äriühingu puhul saab kohus määrata likvideerija, et tagada õiglane ja õiguspärane tehinguprotsess. See on oluline õppetund nii osanikele kui ka nende nõustajatele – tehingute läbipaistvus ja dokumenteerimine on võtmetähtsusega. Lahendiga saab täpsemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.