Blog

  • 2020. aasta novembrikuu Õigusuudised

    Aktsionäri õigus saada teavet ja tutvuda dokumentidega

    Riigikohus selgitas kohtuasja nr 4-20-215 kohta tehtud 19. oktoobri 2020. aasta kohtumääruses, et äriühingu põhikirja alusel esitatav dokumentidega tutvumise nõue erineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1015 sätestatud dokumendi ettenäitamise nõudest eelkõige selle poolest, et aktsionär/osanik ei pea dokumendiga tutvumiseks tõendama oma õigustatud huvi, vaid äriühing peab teabe andmata jätmiseks tõendama, et teabe andmine võib teda kahjustada.

    Viidatud kohtumääruse asjaolude kohaselt esitas aktsionär äriühingu juhatusele teabenõude, milles palus esitada talle äriühingu tegevusega seotud teavet ja dokumente (teabenõue). Teabenõude esitamise eesmärk oli kontrollida, kas äriühingu üldkoosolekul kinnitamisele tulev konsolideeritud majandusaasta aruanne on õige. Aktsionäril ei võimaldatud taotletud dokumentidega tutvuda, mistõttu pöördus aktsionär maakohtusse.

    Aktsionär leidis, et tal on teabenõude täitmata jätmise tõttu äriseadustiku (ÄS) § 287 lg 3 järgi õigus esitada dokumentidega tutvumise ja teabe saamise nõue kohtusse ning samuti on tal õigus teabele põhikirja alusel, mille kohaselt oli aktsionäril õigus tutvuda ka aktsiaseltsi dokumentidega, kui see ei kahjusta aktsiaseltsi majanduslikke huve ega ärisaladust.
    Äriühingu hinnangul oli teabenõue ebamõistlikult koormav, sest nõude täitmiseks kulub mitu päeva ja ükski üldkoosolek ei kesta mitmeid päevi ning nõue hõlmab äriühingu ja selle tütarettevõtjate mitme aasta tegevust. Lisaks leidis äriühing, et teabenõudele on põhjendatud ulatuses juba vastatud ja aktsionär ei saa uuesti nõuda teavet, mida talle on üldkoosolekul antud, ning aktsionäril ei ole õigust nõuda hinnanguid, oletusi ja prognoose ega seda, et äriühing koostaks aktsionäri jaoks eraldi selliseid dokumente, mida pole olemas. Äriühing asus veel seisukohale, et aktsionäril ei ole õigust nõuda dokumentide koopiaid, sest sellist õigust ei tulene seadusest ega põhikirjast. Samuti puudub tal õigus nõuda tütarettevõtjaid ja seotud isikuid puudutavat teavet, sest teabe andmine tekitaks äriühingu huvidele olulist kahju.

    Maakohus jättis nõude täielikult rahuldamata, mistõttu pöördus aktsionär kaebusega ringkonnakohtusse, mis rahuldas nõude osaliselt. Nii aktsionär kui ka äriühing ei olnud tulemusega rahul ning jätkasid vaidlust riigikohtus.

    Riigikohus selgitas, et teabenõude alus on sätestatud ÄS-i § 287 lg-s 1, mille kohaselt on aktsionäril õigus üldkoosolekul saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ning sama sätte lg 2 järgi võib juhatus keelduda teabe andmisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju aktsiaseltsi huvidele. Riigikohus nentis, et ÄS-i § 287 lg 1 on dispositiivne säte ehk aktsionäridel on võimalik leppida põhikirjaga kokku aktsionäri jaoks seadusega võrreldes soodsam teabeõigus. Kuna teabenõude esitamise ajal kehtinud põhikiri nägi ette, et aktsionäril on õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ning tutvuda aktsiaseltsi dokumentidega, siis on aktsionäril lisaks seadusest tulenevale teabe saamise õigusele õigus nõuda äriühingu dokumentidega tutvumist ja selle nõude aluseks on põhikirjas sätestatud õigus.

    Kolleegium lisas, et põhikirja alusel esitatav dokumentidega tutvumise nõue erineb VÕS-i §-s 1015 sätestatud dokumendi ettenäitamise nõudest eelkõige selle poolest, et aktsionär ei pea dokumendiga tutvumiseks tõendama oma õigustatud huvi, vaid aktsiaselts peab teabe andmata jätmiseks tõendama, et teabe andmine võib teda kahjustada. VÕS-i § 1015 alusel nõuet esitav isik peab seevastu tõendama, et tal on dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi (et dokument, mis palutakse esitada, on koostatud dokumendiga tutvuda sooviva isiku huvides või et dokumendis on kajastatud selle isiku ja dokumendi valdaja vaheline õigussuhe või nendevahelise tehingu ettevalmistamine).

    Riigikohus kordas, et ÄS-i § 287 järgi on aktsionäril õigus küsida teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ning kuigi seadus ei piira seda, mida osanik võib äriühingult teabena küsida, ei tähenda see, et osanik võiks osaühingult teabenõude korras küsida ükskõik mida. Õigustatud on küsimused äriühingu majandusliku olukorra kohta, kuid teabenõude korras ei saa küsida oletusi, hinnanguid ega prognoose (nt seda, mida kavatsetakse teha siis, kui tooraine hind tõuseb). Samuti ei ole teabenõude esemeks küsimused aktsiaseltsi sisemise töökorralduse kohta (nt ei saa eelduslikult küsida, mida kavatseb juhatus teha selleks, et toodangut suurendada) või faktilise olukorra põhjuste kohta (nt miks esitati majandusaasta aruanne äriregistrile hilinenult).

    Lisaks jõudis riigikohus järeldusele, et kuigi seadus ega ka põhikiri seda selgelt ette ei näe, on emaettevõtja aktsionäril õigus küsida teavet ka tütarettevõtjate kohta. Seda põhjusel, et emaettevõtjal endal ei pruugi äritegevust olla ja kogu kontserni tegevus võib seisneda kas peamiselt või ainult tütarettevõtjate tegevuses. Seega peab emaettevõtja aktsionäril vähemalt üldjuhul olema õigus saada teavet ka tütarettevõtjate kohta. Riigikohtu hinnangul on aktsionäril igal juhul õigus saada teavet tütarettevõtja sellise tegevuse kohta, mis on kas otseselt või kaudselt seotud emaettevõtjaga.

    Olulise asjaoluna tõi riigikohus välja selle, et käesoleval juhul puudub aktsionäril õigus nõuda tütarettevõtjate dokumentidega tutvumist, sest põhikirja kohaselt nähti ette aktsionäri õigus tutvuda äriühingu dokumentidega ning tütarettevõtja valduses olevate dokumentide tutvustamise kohustuse panek emaettevõtjale oleks ülemäärane.

    Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda veebilehel: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=2-18-13213/48.

    Piiriülestest maksuskeemidest teavitamise kohustus lükatakse edasi

    Riigikogu võttis 15. septembril 2020 menetlusse Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta maksualase teabevahetuse seadust. Seadusemuudatustega pikendatakse kõiki tähtaegasid kuue kuu võrra.

    Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse eesmärgiks maksunõustajatele, advokaatidele, audiitoritele, pankadele ja teistele võimalikele teabeandjatele, samuti ettevõtjatele endale täiendava kuue kuu andmine, et tegeleda viiruspuhangust tingitud eriolukorra pakiliste küsimuste lahendamisega ning valmistuda piisavalt skeemide kohta teabe jagamiseks.

    Maksuskeemide alase teabevahetuse direktiiviga, mis on Eesti õigusesse üle võetud maksualase teabevahetuse seadusega, kehtestati maksunõustajatele kohustus teatada maksuhaldurile piiriülestest skeemidest, mis võimaldavad agressiivset maksuplaneerimist, vara tegeliku kasusaaja peitmist või raskendavad pangakontode alast teabevahetust. Skeemidest peavad teada andma isikud, kes on need oma äritegevuse raames välja töötanud või osalenud nende väljatöötamisel, sh ettevõtjad ise. Juhul, kui maksuskeem on välja töötatud väljaspool Euroopa Liitu, tuleb skeemi ostnud siin asuval või tegutseval maksukohustuslasel maksuskeemist ise teada anda.

    Teabevahetusega on hõlmatud skeemid, mis tehakse rakendamiseks kättesaadavaks, mis on rakendamiseks valmis või mille rakendamiseks tehakse esimene toiming 2020. aasta 1. juulil või sellest hilisemal kuupäeval ning skeemide kohta tuleb esitada teave 30 kalendripäeva jooksul. Esimest korda täitus 30-kalendripäevane tähtaeg käesoleva aasta 31. juulil, mis on kehtiva seaduse järgi ettenähtud aruandluse algus. Seadusemuudatuse kohaselt asendatakse aruandluse rakendumise üldine algustähtaeg 2020. aasta 1. juuli uue tähtajaga 2021. aasta 1. jaanuar. See tähendab, et seaduses sätestatud 30- kalendripäevane aruandluse tähtaeg hakkab kehtima nendele tinglikult uutele skeemidele, mis valmivad või mida asutakse kasutama 2021. aasta 1. jaanuaril või hiljem. Kõige esimene tavapärane aruanne tuleks seega esitada 31. jaanuarist alates.

    Seadusemuudatust kohaldatakse tagasiulatuvalt 2020. aasta 30. juunist. Maksunõustajatel ja teatud juhtudel ka maksumaksjatel on kehtiva korra kohaselt kohustus alustada skeemide kohta teabe andmisega juba käesoleva aasta juuli lõpus ja augustis. Aruandluskohustuste alguse tähtaja edasilükkamise vajadust ei olnud võimalik erakorraliste asjaolude tõttu varem ette näha ning maksu- ja tolliamet võtab arvesse, et tulemas on eelnõu, millega tähtaegu lükatakse edasi ning kohustuste täitmist saab hinnata järgmisest aastast rakenduvate tähtaegade valguses.

    Seadusemuudatus plaanitakse jõustada tagasiulatuvalt ja üldises korras ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda veebilehtedel: https://bit.ly/3ovWH4h ja https://bit.ly/3e2sQvr.

    Välisinvesteeringute tausta hakatakse lähemalt uurima

    11. oktoobril 2020 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/452, millega luuakse liitu tehtavate välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute raamistik, mille põhjal taustakontrollisüsteemi loomist pooldavad mitmed Eesti riigiasutused.

    Suvel esitas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avalikuks kooskõlastamiseks välisinvesteeringute taustakontrolli seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse. Riigi erilise tähelepanu alla kuuluvad edaspidi välismaised otseinvesteeringud kolmandatest riikidest, mis võivad mõjutada julgeolekut või avalikku korda, mis peaks välistama olukorrad, kus väliskapital soetab ja kontrollib Eestis ühiskonna toimimise jaoks olulisi teenuseid osutavaid ettevõtteid.

    Paljuski Eestile eeskujuks olev Saksamaa sõelub üldisemate reeglite alusel välisinvesteeringuid sõltumata ettevõtte tegevusalast ning erireeglite alusel kaitsetööstuse ja IT-turvalahendustega seotud ettevõtteid. Siiski ei satu sõelale vaid kolmandatest riikidest tulevad välisinvesteeringud, vaid uuritakse ka kohalike isikute poolt tehtavaid investeeringuid, mille puhul on alust kahtlustada uurimise alla sattumise vältimist. 2019. aastal uuriti lähemalt Saksamaa ettevõtete omandamisi 106 korral ning riskide avastamisel lahendati need pea alati pooltevaheliste lepingutega.

    Valitsuse hinnangul annab liiduülene taustakontrolli ja teabevahetuse mehhanism Eestile võimaluse oma strateegilisi huvisid kaitsta ka teistes liikmesriikides planeeritavate ja teostatavate investeeringute puhul.

    Välisinvesteeringute taustakontrolli seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kohaselt on algatajatel plaan avaldada seaduseelnõu juba 2020. aasta lõpul ning seaduse jõustumine on planeeritud 2021. aasta esimesse poolde.

    Tarvi Salu
    Jurist

    **************

    Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2020. aasta novembrikuu väljaandes Õigusuudised

  • The largest online gambling deal of Scandinavia and the Baltics

    Enlabs AB, which operates under the trademark Optibet in Estonia, has made a public offer to acquire all the shares of Global Gaming 555 AB, which is listed on the Nasdaq First North Stock Exchange in Stockholm and operates in Estonia under the trademark NinjaCasino.

    Enlabs AB (https://enlabs.com/en/) is registered in Sweden. Its shares are listed on Nasdaq First North Stock Exchange in Stockholm. The companies belonging to Enlabs group hold licenses for the organization of gambling in Estonia, Latvia, Lithuania, Belarus, and Malta. The group’s main trademark is Optibet but they also operate under trademarks Laimz, Bestpoker, and Bestbingo. In Estonia, Enlabs operates through Optiwin OÜ under the trademark Optibet.

    In 2016, Global Gaming (https://globalgaming.com/) was the first in the world to offer online gambling based on Pay´n´Play concept, which does not require registration of a gambling account. The companies belonging to the group hold gambling licenses in Curacao, Malta, and Estonia. The group’s main trademark is NinjaCasino, but online gambling is also provided under trademarks Kotikasino, Nettikasino, VikingSlots, NettiArpa, Kultakaivos, Spellandet, and MrSpil.

    As a result of the deal, Enlabs will acquire a leading position in online gambling in the region. The only regulative precondition for the deal was receiving the approval of the Estonian Competition Authority. Tanel Tark, Managing Partner at law office TARK, assisted the client with merger clearance proceedings.

    See also:
    https://focusgn.com/estonia-approves-enlabs-global-gaming-takeover
    https://igamingbusiness.com/enlabs-makes-sek150m-offer-to-acquire-global-gaming/

  • Skandinaavia ja Baltikumi suurim online hasartmängu tehing

    Eestis Optibeti kaubamärgi all tegutsev Enlabs AB on teinud avaliku pakkumise Stockholmi Nasdaq First North börsil noteeritud ja Eestis NinjaCasino kaubamärgi all tegutseva Global Gaming 555 AB kõigi aktsiate omandamiseks.

    Enlabs AB (https://enlabs.com/en/) on Rootsis registreeritud äriühing, mille aktsiad on noteeritud Nasdaq Stockholm First North börsil. Enlabsi kontserni kuuluvad äriühingud omavad hasartmängude korraldamise litsentse Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Maltal. Grupi peamiseks kaubamärgiks on Optibet, lisaks tegutsetakse kaubamärkide Laimz, Bestpoker ja Bestbingo all. Eestis tegutseb Enlabs äriühingu Optiwin OÜ kaudu Optibet kaubamärgi all.

    Global Gaming (https://globalgaming.com/) alustas esimesena maailmas innovatiivse, ilma mängukonto registreerimiseta, Pay´n´Play kontseptsiooniga online hasartmängude pakkumist 2016. aastal. Kontserni kuuluvad äriühingud omavad hasartmängulitsentse Curacaol, Maltal ja Eestis. Kontserni peamiseks kaubamärgiks on NinjaCasino, lisaks pakutakse online hasartmänge kaubamärkide Kotikasino, Nettikasino, VikingSlots, NettiArpa, Kultakaivos, Spellandet ja MrSpil all.

    Tehingu tulemusena saadakse regioonis online hasartmängude valdkonnas juhtpositsioon. Tehingu ainukeseks regulatiivseks eeltingimuseks oli heakskiidu saamine Eesti Konkurentsiametilt. Koondumise loa taotlemise menetlust nõustas Advokaadibüroo TARK juhtivpartner Tanel Tark.

    Vaata lisaks:
    https://focusgn.com/estonia-approves-enlabs-global-gaming-takeover
    https://igamingbusiness.com/enlabs-makes-sek150m-offer-to-acquire-global-gaming/

  • IFLR1000 ranking: two TARK attorneys amongst the world’s best

    Leading global law publication IFLR1000 named two TARK attorneys and partners, Hannes Küün and Tanel Küün, as ‘highly regarded’ professionals on the Estonian law market.

    In the 2020 IFLR1000 rankings, Tanel Küün was named as a ‘highly regarded’ in financial and banking law and mergers and acquisitions, while this leading global law publication gave Hannes Küün a similar title in the fields of mergers and acquisitions and banking law.

    IFLR1000 is one of the most authoritative law publications, leading the way amongst the world’s best financial and civil law attorneys and law firms. The leading legal advisors’ ranking was first published in 1990. Today, IFLR1000 ranks the best legal advisors in more than 120 countries. Attorneys and law firms are ranked based on market transaction analysis and in-depth interviews.

    We are glad that our hard work and talent doesn’t go unnoticed and use all these accomplishments as a motivation to keep reaching higher by setting even bigger goals.

    For more information about the IFLR1000 and rankings can be found here: www.iflr1000.com

  • IFLR1000 tunnustas kõrgelt advokaadibüroo TARK partnereid

    Rahvusvaheline õigusväljaanne IFLR1000 tunnustas kahte TARK advokaati ja partnerit, Hannes Küüni ja Tanel Küüni, Eesti õigusturu Highly regarded tiitliga.

    2020. aasta edetabelis nimetas IFLR1000 Tanel Küüni Highly regarded rahanduse ja pangandusõiguse valdkonnas ning ühinemiste ja ülevõtmiste valdkonnas. Hannes Küünile andis maailma juhtiv õigusväljaanne samasuguse tiitli ühinemiste ja ülevõtmiste ning pangandusõiguse valdkonnas.

    IFLR1000 on maailma üks autoriteetsemaid õigusväljaandeid, olles teejuhiks maailma parimate rahandus- ja äriõiguse advokaatide ja advokaadibüroode seas. Juhitvate õigusnõustajate edetabel avaldati esmakordselt 1990 aastal, tänaseks järjestab IFLR1000 parimad õigusnõustajad enam kui 120 riigis. Advokaadid ja advokaadibürood reastatakse turutehingute analüüsi ja süvaintervjuude põhjal.

    Oleme tänulikud, et meie raske töö ja anne ei ole jäänud märkamata ning kasutame kõiki neid tunnustusi motivatsioonina veelgi suuremate eesmärkide seadmisel.

    Rohkem infot IFRL tunnustuste kohta leiab: www.iflr1000.com

  • 2020. aasta oktoobrikuu Õigusuudised

    Schrems II kohtuotsuse mõju Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelisele andmevahetusele

    Südasuvisel ajal leidis vähe kajastamist üks märgilise tähendusega Euroopa Kohtu otsus. Nimelt tunnistas Euroopa Kohus 16. juulil 2020 Schrems II kohtuasjas C-311/18 kehtetuks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise andmekaitseraamistiku Privacy Shield (õiguslik raamistik ärilistel eesmärkidel isikuandmete vahetamise reguleerimiseks Euroopa Liidu ja Ühendriikide vahel).

    Euroopa Liidu ja Ühendriikide vaheline Privacy Shield oli  üks enam kasutatud mehhanisme isikuandmete edastamiseks EL-ist USA-sse. Raamistikule tugines üle 5000 ettevõtte, sealhulgas paljud Eesti ettevõtted, kes USA ettevõtete teenuseid kasutades sinna andmeid edastasid.

    Euroopa Kohtu otsus jõustus kohe, muutes Privacy Shieldile tuginenud andmeedastused ebaseaduslikuks, andmata ettevõtetele mingitki armuaega olukorra ümberkorraldamiseks.

    Mõistmaks otsuse sisu, selgitame veidi õiguslikku tausta. Isikuandmeid võib kolmandasse riiki (s.o väljapoole Euroopa Majanduspiirkonda, EMP) edastada üldjuhul ainult siis, kui see kolmas riik tagab andmete kaitse piisava taseme ehk on sarnane EL-i andmekaitse tasemega. Euroopa Komisjonil on õigus otsustada, et mõni kolmas riik või selle teatud sektorid või organisatsioonid tagavad riigisisese õigusega või endale võetud rahvusvaheliste kohustustega andmekaitse piisava taseme. Euroopa Komisjoni kaitse piisavuse otsuse puudumisel võib isikuandmeid kolmandale riigile edastada üksnes juhul, kui andmeid edastav vastutav või volitatud andmete töötleja on sätestanud asjakohased kaitsemeetmed ning tingimusel, et andmesubjektide kohtulikult kaitstavad õigused ja tõhusad õiguskaitsevahendid on kättesaadavad. Sellised asjakohased kaitsemeetmed on näiteks sätestatud Euroopa Komisjoni vastu võetud standardsetes andmekaitseklauslites (SCC, standard contractual clauses) – tegemist on andmekaitse tüüplepinguga, mille andmete eksportija ja importija peavad muutmata kujul allkirjastama ning mille tingimusi nad peavad täitma.

    Euroopa Komisjon otsustas 2016. aastal, et isikuandmete kaitse on piisav Euroopa Liidu ja Ühendriikide vahelises andmekaitseraamistikus Privacy Shield ehk andmete edastamine EL-ist Privacy Shieldi raames sertifitseeritud USA teenuse osutajale oli lubatud.

    Austria andmekaitseaktivist Maximillian Schrems esitas 2015. aastal kaebuse Iiri järelevalveasutusele, seades kahtluse alla Facebook Irelandi poolt SCC alusel oma isikuandmete edastamise Facebook Inc’ile Ühendriikides, väites, et USA luureagentuuride jälitustegevuse tõttu ei ole tagatud isikuandmete piisav kaitse. Iirimaa järelevalveasutus leidis, et tegemist on Euroopa andmekaitseõiguse üldisema teemaga ning palus Iirimaa High Courtil pöörduda SCC-de ja Privacy Shieldi kehtivuse küsimustega Euroopa Kohtu poole.

    Euroopa Kohus leidis, et isikuandmete kaitse piirangud, mis tulenevad Ühendriikide-sisestest õigusaktidest ning mis annavad USA avaliku võimu asutustele õiguse ligi pääseda EL-ist USA-sse edastatavatele isikuandmetele ja neid andmeid kasutada, ei piirdu vaid rangelt vajalikuga ega ole seetõttu sisuliselt samaväärsed EL-i õiguse proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti leidis kohus, et Ühendriikide-sisestest õigusaktidest ei tulene ka andmesubjektidele õigusi, millele nad saaks USA ametiasutuste vastu kohtus tugineda, kui nt USA jälgimisprogrammide (nt PRISM, UPSTREAM) rakendamisel isikute õigusi rikutakse. Seetõttu tunnistas Euroopa Kohus EL-i ja USA vahelise Privacy Shieldi kehtetuks.

    Teisalt kinnitas Euroopa Kohus SCC-de kehtivust kui EL-i isikuandmetele piisavat kaitset pakkuvat meedet, kuid rõhutas, et teatavad lisatingimused peavad olema täidetud, et andmete eksportijad saaksid SCC-dele tugineda:

    1) SCC-le tuginevatel andmete eksportijatel ja importijatel on kohustus case by case enne isikuandmete edastamist hinnata, kas imporditavas jurisdiktsioonis on isikuandmete kaitse piisaval tasemel ning juhul kui pole, siis tuleb kasutada täiendavaid kaitsemeetmeid või andmete edastamine peatada. Kuidas peaks selline hindamine toimuma ja millised võiksid olla täiendavad kaitsemeetmed, seda Euroopa Kohus ei täpsustanud.

    2) EL-i järelevalveasutustel on kohustus hinnata ning vajaduse korral peatada ja keelata isikuandmete edastamine riiki, kus SCC-sid ei järgita või kui neid ei saa järgida ja EL-i õigusaktides nõutud isikuandmete kaitset ei saa tagada muul viisil.

    Kuigi Schrems II otsusest on möödunud juba kaks ja pool kuud, ei ole Euroopa Liidu tasandilt siiani juhiseid, kuidas EL-i ja USA vahelist andmevahetust parimal moel korraldada. Küll aga teatas Euroopa Andmekaitsenõukogu septembri alguses, et Schrems II otsuse järelmeetmena on loodud töörühm, mis koostab soovitused, et aidata vastutavatel töötlejatel ja volitatud töötlejatel teha kindlaks ja rakendada asjakohaseid täiendavaid meetmeid, et tagada piisav kaitse andmete edastamisel kolmandatesse riikidesse. Veel ei ole teada, millal soovitused valmivad.

    Elu läheb aga edasi ning praktikas on paljud ettevõtted oma privaatsusteadetes siiski asendanud viited Euroopa Liidu – Ameerika Ühendriikide Privacy Shieldile viidetega SCC-dele. Kas ja kui palju hinnatakse enne SCC-de kasutuselevõtmist andmeid vastuvõtva riigi andmekaitse taseme piisavust ja võetakse tarvitusele täiendavaid kaitsemeetmeid on raske öelda. Ilmselt mitte piisavalt, sest Schrems II otsuse järgselt esitati EMP andmekaitseasutustele 101 identset kaebust mitme EMP liikmesriigi vastutava töötleja vastu seoses sellega, et need jätkuvalt kasutavad Google’i ja Facebooki teenuseid, mis omakorda edastavad isikuandmeid USA-sse, tuginedes Euroopa Liidu ja Ühendriikide vahelisele Privacy Shieldile või SCC-dele, suutmata seejuures tagada isikuandmete piisavat kaitset. Ka nimetatud kaebuste analüüsimiseks on Euroopa Andmekaitsenõukogu loonud eraldi töörühma.

    Euroopa Kohtu otsusega Schrems II kohtuasjas C-311/18 on võimalik lähemalt tutvuda veebilehel: curia.europa.eu/juris/ document/document.jsf;jsessionid=9CFCA59E123AC74931E5 D5EF8775BFFA?text=&docid=228677&pageIndex=0&doclang =ET&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=5088716.

    Kahju hüvitamine PRIA toetusest ilmajätmisel

    Riigikohus asus oma 11. augusti 2020. a lahendis nr 3-18830/23 seisukohale, et kui isikule on õigusvastaselt jäetud toetus määramata, on tal õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist.

    Nimetatud lahendi asjaolude kohaselt esitas äriühing (edaspidi kaebaja) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA) taotluse investeeringutoetuse saamiseks, kuid PRIA jättis taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus halduskohtusse ning halduskohus tühistas PRIA otsuse ja kohustas kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama. PRIA jättis ka teistkordsel läbivaatamisel kaebaja taotluse rahuldamata, mistõttu kaebaja vaidlustas uuesti PRIA otsuse, mille Riigikohus tühistas ning kohustas PRIA-t kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. PRIA jättis taotluse ka kolmandal läbivaatamisel uuesti rahuldamata, sest investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid olid ära kasutatud ja järgmise programmiperioodi raha arvel ei ole lubatud eelmise perioodi taotlusi rahuldada. Samuti ei rahuldanud PRIA kaebaja järjekordset vaiet, mistõttu esitas kaebaja halduskohtule kaebuse PRIA otsuse tühistamiseks ning 1 899 400 euro suuruse kahju hüvitamiseks.

    Kaebaja hinnangul pidanuks PRIA vaidluse ajaks reserveerima toetussummad, mis tuleks kohtuvaidluse kaotamise korral kaebajale välja maksta. Seetõttu leidis kaebaja, et juhul, kui vaidlustatud otsus on õiguspärane, on PRIA tekitanud kaebajale kahe varasema õigusvastase haldusaktiga kahju, kuivõrd PRIA pidanuks kaebajale juba 2012. aastal toetuse määrama, ent keeldus alusetult seda tegemast. Kahjuna käsitles kaebaja toetuse summat, mis jäi tal PRIA õigusvastase tegevuse tõttu saamata või alternatiivselt toetuse taotlemisega seotud kulusid ning toetustaotlusele lisatud äriplaani elluviimise võimatuse tõttu saamata jäänud äritulu.

    PRIA hinnangul ei ole PRIA kaebajale kahju tekitanud, kuivõrd kaebaja taotlus oleks jäänud rahuldamata ka siis, kui PRIA ei oleks teinud varasemates kohtuasjades tuvastatud vigu, sest kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetust saada.

    Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, selgitades, et kaebajale tekkinud kahjuks ei saa olla taotletud toetussumma. Sellise käsitluse korral rikastuks kaebaja alusetult, sest saaks toetussumma kahjuhüvitisena ilma kohustusi täitmata. Haldus kohus lisas, et kaebaja kahju võiks seonduda eelkõige tema taotluse menetlusega, kuid kaebaja ei ole selliseid kulusid välja toonud. Kaebaja esitas apellatsioonikaebuse, millega seotud menetlusdokumendis märkis, et talle tekkinud kahjuks on toetuse taotlemise kulu 1000 eurot ja aastatel 2013−2015 saamata jäänud äritulu kokku 1 532 741 eurot. Ringkonnakohus pidas sellist nõuet kaebuse muutmiseks ja keeldus selle vastuvõtmisest ning jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

    Riigikohus ei nõustunud haldus- ja ringkonnakohtu seisukohtadega. Riigikohus leidis, et alternatiivsete nõuete esitamine on põhjendatud, et tagada toetuse taotlemisega kaasnenud kulude hüvitamine juhul, kui kohus tuvastab, et saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Sel juhul võib toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamine otsese varalise kahjuna olla kohane hüvitis kaebaja õiguste rikkumise eest toetustaotluse menetluses. Kahjuhüvitise määramise asjus asus Riigikohus seisukohale, et juhul, kui isikule on õigusvastaselt jäetud toetus määramata, on tal õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud.

    Lahendiga on võimalik tutvuda veebilehel: rikos.rik.ee/?asjaNr=3-18-830/23.

    Marit Savi
    Partner, vandeadvokaat

    **************

    Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2020. aasta oktoobrikuu väljaandes Õigusuudised

  • Advokaadibüroo TARK esindas edukalt klienti vaidluses Eesti juhtiva liisinguandjaga

    Liisinguandja esitas kliendi vastu nõude, mis moodustus liisingulepingu lõpetamise tagajärjel väidetavalt liisinguandja poolt kantud kulutustest nagu tasumata liisingumaksed, sõiduki müügiga kaasnevad kulud, liisingueseme jääkmaksumus jms. Kuigi liisinguandja oli liisingueseme selle tagastamise järel edukalt maha müünud ja sõiduki müügihinna kulutuste nõudest maha lahutanud, oli kliendi vastu esitatud nõue siiski ebamõistlikult suur.
    Kliendi kohustuste suuruse hindamisel tuli võtta aluseks liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Liisinguandja lähtus aga sõiduki müügihinnast, mis oli ligi 2,5 korda madalam sõiduki tegelikust turuhinnast. Kohus nõustus kliendi seisukohaga, et isegi juhul, kui liisinguandja ja liisinguvõtja vahel on kokkulepe (liisinguandja üldtingimustes), mille kohaselt oleks lubatav lähtuda liisingueseme tagastamise aegse turuväärtuse asemel selle müügihinnast, ei tohi asjakohase kohtupraktika kohaselt sõiduki müügihind erineda selle turuhinnast rohkem kui 10%.
    Kohus leidis, et liisingulepingule kohalduvate üldtingimuste punkt, mis paneb liisinguvõtjale kohustuse hüvitada liisingueseme ennetähtaegse tagastamise korral selle müügihinna ja lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa vahe, on praeguses asjas tüüptingimusena liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Seetõttu tuleb lähtuda vara väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
    Kohus lükkas ümber ka liisinguandja väite, et hind, millega sõiduk õnnestub müüa, näitabki usaldusväärselt selle turuväärtust ehk kohalikku keskmist müügihinda. Kohus leidis, et klient on veenvalt põhistanud, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise ajal oli liisinguandja näidatud müügihinnast ligi 2,5 korda kõrgem.
    Pärnu Maakohtus peetud vaidluse tulemusena saavutas klient võidu ning kohus jättis liisinguandja nõude tervikuna rahuldamata.
    Klienti esindasid advokaadibüroo TARK advokaat Rahel Behrsin ja juhtivpartner Tanel Tark.
  • TARK successfully advised Klaus

    Law office TARK advised Klaus and its founders on a new 5.4 MUSD financing round.

    As a result of the transaction Estonian-founded SaaS startup Klaus secured 5.4 MUSD in funding to boost the development of its platform, which helps large support teams improve conversations with customers by speeding up and simplifying the internal feedback process. The financing round was led by Global Founders Capital. Klaus is also backed by Creandum, Icebreaker VC and the founders of Estonian CRM scale-up Pipedrive, together with other entrepreneurs/angel investors.

    TARK team advising Klaus was led by partner Hannes Küün and included partner Tanel Küün and associate Katri Tšesnokov.

  • TARK nõustas Icebreaker VC´d

    Advokaadibüroo TARK nõustas Icebreaker VC’d seed round investeeringu teostamisel Cachet`sse. Icebreaker VC oli tehingu juhtiv investor, ning koos teiste investorite Techstars, Barclay ja Lemonade Stand´iga tegid investorid 1,1 miljoni euro suuruse investeeringu Cachet´sse.

    Icebreaker VC (https://www.icebreaker.vc/) on riskikapitalifima ning helgeimate ja parimate ideede kogukond, mis investeerib €150 – 800 tuhat Põhja- ja Baltimaade ettevõtetesse idee, angel`i ja seed round`i staadiumis.

    Cachet on kiiresti kasvav ja tulevikku vaatav InsurTech iduettevõte, mis väärtustab personaalset kindlustust võttes arvesse individuaalset auto kasutust ja sõiduharjumusi, aidates edendada ja suurendada jagamismajandust.

    TARK partnerid Hannes Küün, Tanel Tark ja Tanel Küün nõustasid projektis Icebreaker VC´d. Icebreaker VC juhtivpartner Aleksi Partanen kommentaar: „TARK meeskond oli taas oma parimal tasemel – professionaalne, efektiivne ja alati oma ülesannete kõrgusel.”